Metsavend kirjutas:

Samas tekib küsimus, et kas selline tegutsemine oleks kõige mõistlikum. Iseenesest peaksime olema siin kõik toredad inimesed ja loodust austama. Seega ei usu ma eriti, et minu koordinaatide peale kohe meeletu rahvas nädalavahetusel kokku jookseb ja seal miskit lärm ja läbu hakkab toimuma, kuid siiski... Ehk ikka ei ole see kõige õigem mõte?

Mis te loodusesõbrad arvate mu ideest jagada oma meelispaikade täpseid koordinaate? Lisaks täpse asukoha ja kirjelduse ning liigid, keda seal peamiselt kohata võib... See võimaldaks jälgida eri piirkondi ning teha järeldusi, kus on ntx mõttekas minna põtra passima või soovitakse oma rännakuga hoopis kitsekarja näha või kobrast tegutsemas ... )

Vabandage mu sarkasmi, aga kuna see on avalik foorum, kus iga mees/naine võib lugeda, mida siin kirjutatakse, siis tõepoolest, ka salaküttidele meeldiks kindlasti andmebaas ulukite meelispaikade kohta.

Sellised asjad käivad ikka personaalselt lähenedes, et kus ja kes kuskil liigub ...

cc kaupsile kah :P

Mina olen ka Draa ja Sven`ga ühel seisukohal selles küsimuses! Lisaksin veel, et kui on tõsine tahtmine ja soov küll siis ka endale kohad leiad! Vaja ainult silmad lahti teha.

Kaks eelnevat postitust on sõnumiga, et kes otsib, see leiab... Jah, õige, kuid point oli selles, et inimene on oma loomult enamasti laisk ja mugav. Me enamik käime tööl ja vaba aeg on piiratud. Seega oleks väga meeldiv oma kogemusi mingil määral ühendada ning tühje tuuslamisi looduses sellega vähendada. Asi polnud leidmise oskuses, vaid ajakulus, mis selliste otsingutega kaasneb.

Ma ei vaidle vastu Svenile ja Draale. Oma lemmikkohti ei reeda ma isegi. Eestlase kaasasündinud kadedus vist... 100% loomaelamust ei looda ma ka kellegi soovituste alusel leida, kuid igal juhul oleks tõenäosus mõnd elukat kohata suurem, kui keski pisut vihjaks, et kus on mõtet liikuda ja kus mitte...

See salaküttide jutt on jälle nii ja naa. Kui nüüd mõelda, et sinna juhatatud kohta kõik ebaseaduslikud tegelased kõmmutama kipuvad, siis mõelgem ka sellele, et rohkem on siin ikka teistlaadi kahuritega tegelasi, kes foorumit loevad ja samasse kohta võivad suunduda. Objektiiv ning sellest pärinev foto on aga tänapäeval tihtipeale tulirelvast "tugevam" ja väga tõenäoline, et sellisel juhul saaks salakütist endast saakloom....

Ei tahtnud oma postitusega hakata eelmisi arvamusi ümber lükkama. Ainult natukene. Suuremas osas jagan siiski arvamust ja olen seda meelt, et avalikult me neid kohti siin vahetama ei peaks. Nagu näitab kogemus, siis on siin tegelasi küll, kes privaatselt ühendust otsivad ja kellega on vaikselt võimalik sel teemal edasi rääkida....

tähendab mis puudutab seda ajakulu, siis minumeelest on iga hommikune metsaskäik meeldiv kogemus isegi kui kedagi ei näe. Ja mina olen küll märganud, et kui varahommikul (päikese tõusu ajal) ringi luusida kohtades kus vähegi padrikut on jne, siis tõenäosus, et kedagi näed on ikka ülimalt suur. Mul vist ühel juhul kümnest või kahekümnest on selline metsas käik kus ühtegi looma ei näe (kui ma pole just meelega läinud linde pildistama mingisse linnu kohta kus tean, et loomi pole).

Metsavend kirjutas:

Seega oleks väga meeldiv oma kogemusi mingil määral ühendada ning tühje tuuslamisi looduses sellega vähendada. Asi polnud leidmise oskuses, vaid ajakulus, mis selliste otsingutega kaasneb.

Kui sa looma mitte nähes nimetad metsaskäiku tühjaks tuuslamiseks, siis on sinu metsa ja looduse tundmise tase alles väga algelises staadiumis nagu ma ka sinu eelnevast postitusest arvasin. Ehk sinu loodusetunnetus pole veel nii paigas, et sinuga võiks üldse mingeid metslooma kohti jagada, parimatest rääkimata. See ei ole üldse mõeldud solvanguna, vaid lihtsalt realisatsioonina. Ise olin ka kunagi sellel tasemel.

Fakt on see, et kui inimene, kes ei suuda looduses käituda, ei leia isegi 100% tõenäosusega (kui oleks selline koht) kohast seda looma üles, sest ta ei oska lihtsalt ennast vastavalt üleval pidada. Just selle ülevalpidamise õppimiseks ongi vaja seda nn "tühja tuuslamist". Siis tekib arusaam mida võib ja mida ei või teha. On ikka valus küll kui oled elukaid mitu korda otsimas käinud ja nüüd kui leidsid tegid kogemata vale sammu, astusid oksaraole või siis lähenesid valest suunast. On jah valus, kuid need kogemused õpetavad ja panevad metsaelu austama. Muidu on nii, et oh pole hullu, vaatan foorumist uue koha.

Esialgu tuleb rõõmu tunda ka detailidest, küll siis ka need suuremad asjad tulevad. Mul on enda paari aasta tagused otsmised veel praegu niivõrd eredalt meeles, nagu oleksid need sel nädalal olnud. Kuigi ma nägin siis loomi kordades vähem kui praegu ei vahetaks ma noid talvesid mitte millegi vastu.

Pea töötas meeletu kiirusega, päeval sai üle põlvede lumes mitmeid kümneid kilomeetreid matkatud, et siis õhtul rampväsinuna voodisse kukkuda. Üksvahe kui ma veel 8'st 17'ni tööl käisin ei mäletanudki enam talvel mis tunne oli kaua magada. Nädala sees tööl, nädalavahetusel metsas. Tähtis oli just see, et pea töötas kaasa, analüüsis toimuvat. Kui minna niimoodi tuimalt, et seal peab olema, jäävad paljud tähtsad asjad märkamata, sest saab ju uue koha ette võtta ja uuesti üritada. Kahjuks samade vigadega.

Minu soovitus on nautida loodust kui tervikut, mitte minna ainult loomapilti püüdma. Tuimalt ja tunnetuseta loomapildid ei saa kunagi olla nii head kui seal on ka taust taga.

Saan aru mõlemast poolest. Selge, et metsas käimine pole selles mõttes kindlasti mitte ajakulu, nagu Sven siin kirjutab. Kuid teisalt - arvan, et saan aru ka Metsavenna ajakulu käsitlusest. Autoga liikudes on väga lihtne minna kord ühte, kord teise kohta, täpselt nii, nagu tuju tuleb. Kui liikumiseks ainult rong ja ratas (nagu minulgi), siis tõepoolest oleks abiks natuke rohkem eelinfot omada, et kuhu ja millal. Et metsaskäik ainult rattatrenniks ei muutuks .

Võibolla tasukski pöörduda mõne ägeda salaküti poole, kes juhataks kätte otsitud kohad.

Sven, sa ehk ei soovinud solvata, kuid sellena su postitus siiski mõjus. Aga ma pole viha pidav inimene ja ei tee sellest suurt välja. Seda enam, et mulle tundub, et me räägime siin teineteisest pisut mööda.

Valisin ntx omale kaartidele tuginedes välja ühe kindla koha, kus arvasin, et võiks väikese tiiru teha. Käisime elukaaslasega seal kahel pühapäeval järjest. Esimene kord oli Tallinnas kõik paljaks sulanud, kuid linnast väljas oli maa meie üllatuseks ikka lumine. Kergelt külmunud lumi oli tiba koorikus ja sellist pinda mööda ei ole võimalik kuidagi vaikselt liikuda. Oma suund ja marsruut sai paika pandud arvestades kaarti ja tuult. Ringi pikkuseks sai umbes täpselt 9km. Piirkond oli üle ootuste vägev ja emotsionaalne. Väga palju leidus põdra jälgi (pühapäeval käisime ja kolmapäeval sadas lund ning jälgi oli PALJU!), väljaheiteid, näritud noori põõsaid ja kooritud tüvesid. Teine usin liikuja oli seal piirkonnas siga. Palju oli ka kitse/soku jälgi. Paaril korral ristus meie teega rebase rada ning korra oli võserikus kalpsanud jänes. Ometi nägime tookord vaid hulkuvat kassi ja miskit kullilist. Kahel korral retke jooksul ehmus aga arvatavasti meie lumel liikumise krõbinat kuulama jäänud suurem uluk ning pani seejärel juba ka meile kuuldavat raginat tekitades mööda võserikku eemale punuma. Ragin oli võimas ja kits ega ka tõenäoliselt siga see polnud...

Teine kord oli sel nädalavahetusel. Hommikul paistis Tallinnas isegi päike, kuid ilm muutus kiirelt ja metsa jõudes oli taevas ühtlaselt hall ning udutas juba mõnusat vihma. Kui olime õiges kohas, siis oli udukast saanud peris korralik vihmake. Sel korral ma fotokat kotist välja ei võtnud. Lohutasime end sellega, et vähemalt pole lund ja liikusime aga edasi. Ma naudin loodust. Naudin seda igal võimalusel. Naudin isegi hommikuti Tallinnas tööle minnes ja õhtul töölt tulles ning lähen pigem suurema ringiga, kuid saan sel juhul minna vaiksemast piirkonnast ja läbi pargi. Nautisin ka sel korral metsas. Olgugi, et sadas, kuid saime siiski ka mõnusa loomaelamuse - saime kahel korral jälgida sokku ja kuulata seda kõhedust tekitavat haukumist. Põdra jälgi oli ka sel korral, kuid näha ega kuulda polnud miskit. Tundus, et põder oli liikunud täpselt meie tagasipöördumise rada ning lõpuks üsna perrooni lähedalt üle raudtee läinud...

Olen üle 20a elanud Tartumaal, kus kodukandis oli mul pea igal retkel loomaelamus. Seal on kitsi, rebaseid, jäneseid, kopraid, sigu, põtru ja muid pisielukaid. Olen seal näinud nii ilvese kui ka karu jälgi. Majast umbes 200m eemal tegutses igal aastal soo-loorkull, kes oli mu üks lemmikuid ja keda mulle alati lihtsalt võsas või paadis istudes jälgida meeldis. Oli ka üks lahe rebane, keda ma võiks ka öelda, et tundsin nägupidi.

Nüüd olen juba paar aastat Tallinnas. 6 päeva nädalas käin tööl. Kui õnnestub, siis korra kuus ehk saan metsa ka. Liikumiseks hetkel kaks jalga, buss/rong või jalgratas, millega vaid sihtpunkti saada ja siis seal jällegi jalgsi kõmpida. Kas siis on veel miskit imestada, et ostes omale üle 40k eest fototehnikat, ei taha ma sellega pelgalt metsas ringi jõlkuda ja niisama loodust nautida. Jah, loomulikult kaifin ma iga viimast kui hetke metsas, kuid peamine eesmärk on minul ikka miskit pildile saada. Ja sellisel juhul annab iga vihje korralikule piirkonnale mulle suurema tõenäosuse oma eesmärgi saavutamiseks ning vähendab tühja tuuslamist, mida ma niigi vähe saan viimasel ajal teha...

Kalle, hea, et sa mul töölt ära ei soovitanud tulla! Muide, milleks Sinul on fotoaparaat? Ise väidad ju ka, et aeg on vajalik. Mida aga teha siis, kui aega ei ole? Huvitav, kas sa ei saanud aru või ei taha saada, milles nagu probleem on. Võiks natuke mõistvamalt suhtuda ja probleemi üle arutleda, mitte hakata siin lahmima ja mind "rikkaks saksa turistiks" tembeldama. Sa ei tunne mind ja ei ole näinud, mismoodi ma looduses liigun ja käitun. Või oled tõesti nii hea inimestetundja?

Üleülde võiks mõni tarkpea siin lahti seletada mõiste "looduse tunnetus" ja "täielik pinnapealsus". Kordate siin üksteise väljendeid, kuid kas ikka mõistate ka, mida sellega öelda tahate?

loodusest rohkem teadmine ja tundmine kutsub mindki metsa. On hea näha metsas tuttavaid taime looma liike mõeldes kõigele mida sa temast tead ja samas tekib mõnus kodune tunne(vähemalt nii on minuga). kuid olen ka päri internetis kaartide uurimisega. tänu sellele olen palju uusi paiku avastand millele niisama ei satu(nt keset metsa mingid huvitavad lagendikud). olen avastand päris palju ürgseid metsi kus asetsevad jõed allikad ning soised alad, need on mulle eriti meelepärased ja neis kohtades üritan käia nii palju kui võimalik. Kuigi jah, teistega neid jagada ikka ei soovi kuna mulle meeldib väga üksi metsas ringi käia või siis koos mõne väga hea sõbraga. suht nõme on keset metsa avastada äkki et keegi tuleb sulle vastu kuigi oled arvand kogu aeg et oled üksi seal. ja jagamisega võib tulla ka see probleem et jh nagu jagad küll ühele a see mõtleb et mis seal ikka et ütlen oma heale sõbrale kah a sel ei pruugigi lõppu tulla ja kõik räägivad edasi kuni lõpuks see koht üks suur telkimis ja suvitamis plats(nagu nüüdseks on saanud kesse laid :S )

Kas keegi mulle Pärnu häid pildistamiskohti oskab soovitada?
Ma ise aga käin muidu Mais metsas pilte tegemas, aga tavaliselt koguaeg ühes ja samas kohas.