möödunud pühapäeval pildistasin silla ääre peal paku peal istudes roo-loorkulli. vahepeal sain sõnumi, lugesin ära ja panin telefoni mitte taskusse, vaid püksiluku kanti kintsu peale. püstitõustes kukkus telefon lupsti vette ja nii sai ka sel aastal esimest korda järves käidud. kahjuks ei võta telefon siiski pilti ette.

UV ja ringpola jäävad pidevalt nii kokku, et hiljem tuleb tõsiselt vaeva näha ja jõudu kasutada nende eraldamiseks. Varem või hiljem ma nad puruks keeran..

OnuEnn kirjutas:

miks sa pola uv ette keerad?

UV on onjektiivi kaitseks kogu aeg ees. Tõepoolest selle kasutegur toru kaitsmisel võb olla tühine, kuid sama tühine on ka selle filtri hind toru hinna kõrval - seega hoian ikkagi ees. Ja pola kasutades keeran selle tavaliselt uv-le lisaks. Kas on põhjust pola + uv kombinatsiooni vältimiseks?

Kord oli väljas hirmus torm. Jõudsime Läänemaal teada tuntud kohas mere äärde ja otsustasime joosta linnuvaatlusmajja. Kargasin autost välja, tagauks lahti, täislastis fotokott hooga välja ja jooksu. Kott oli aga täielikult lukust lahti ning eelmisel päeval ostetud kaamera koos 100-400 toruga lendas suure kaarega mööda kive. Ime, et vaid kere lcd klaas ja statiivikinnitus kriipida said.

Kunagi veel varem sai käidud Kadriorus lindude pildistamist harjutamas (see pilt näiteks http://foto.ok.ee/pic.php?id=2691 ). Kõmpisin tagasi autoni ja avastasin, et seljakott oli seljas täiesti lahtisena, pealmine osa tilbendab all. Lumine aeg ja mõtlesin, et nüüd on asjad hangedesse kadunud. Aga imekombel oli kõik viimseni alles.

Korra on kaamera nägupidi vastu maad lennanud, ees 17-40. Õnneks olin mere ääres veepiiril ja kannatada sai vaid eesolnud kiilfilter ja hoidja.

Kõige õnnelikum äpardus juhtus suure pakasega mere ääres jääserval turnides. Mingil hetkel lihtsalt tundis, et nüüd vajun koos jääservaga. Hoidsin kaamerat statiiviga pea kohal, jää vajus õnneks vaid kõhuni, kuigi olin kaldast oma 100m. Ilmselt kivid all. Jalad tõmbasid paari sekundiga krampi, aga sain välja, valasin vee kummikutest ja siis oli juba okei, sai piltigi veel tehtud. Ja muidugi nohu :)

Kõige karmim mees on aga sõber Harri, paariaastataguse võimsa tormi ajal otsustas ta lihtsalt mäslevasse merre astuda, endal jalas teksad: http://foto.ok.ee/pic.php?id=3608
Kõik läks õnnelikult. Aga hull mees see Harri :)

Mul juhtus sel talvel üks väike õnnetus vms. Kolasin Tartus emajõe lähedal ning kui üht kitse nägin, siis otsustasin talle ligemale hiilida. Natuke maad sai hiilitud, kui ühel hetkel olingi läbi jää paksus mudas. Kaamera lendas seepeale üle õla lumehange. Mudast välja saamine oli omaette katsumus. Üritad üht jalga välja tõmmata ning teine seepeale vajub sügavamale. Kuna autot mul ei ole, siis ei jäänud muud üle, kui tuli mudastes ja jäätunud pükstes koju minna Haisust ma parem ei räägigi, mis sealt mudaaugust välja tuli ja mille järgi ma ise haisesin.

Selle aasta 2. jaanuaril sai jõe ääres Päikese tõusu oodatud.

Koht ise siin (samas ka kaamera viimane pilt)

Sättisin kõhuli olles statiivi paika, otsisin kompromissi kalda ja peegelduse osas, liikusin paarkümmend sentimeetrit tagasi, sättsin uuest ja enne kui klõpsu jõudsin tegema hakata tundsin, et keha hakkab libedas kaldas kuidagi alla jõe poole vajuma ... algul kadus ühelt jalalt tugi, raskus läks jõe poole ja nii ma karsumdi vette sulpsasin, statiiv takerdus  kehasse ja see koos kaameraga kaasa.

Kuna jõel on väga järsud kaldaseinad, siis pärast jala vajumist polnud mitte kuskile toetuda. Veest välja saamisega oli omaette ooper, sest kallas libe, järsk, toetuspinda ei olnud ei vees ega kaldal. Lõpuks mingi jäätunud rohututi najal sai kuidagi välja tiritud. Kaamera oli vahepeal koos statiiviga põhjamudas kinni, lõpetuseks kaamera ja telefon (taskus) kutu, lainurk obje elektroonika ja optika said vigastada [kuna väljas oli -15, siis kõik jäätus kohe ära], statiiv koos kuulpeaga õnneks jäi kätte ja ei pidanud hakkama sukelduma. Kott oli õnneks kaldal, seal sees teleobje.

Õnneks kaamera läbisõit hakkas vaikselt läbi saama. Omaette "huvitav" (kuid rahaliselt kallis) kogemus

kukkusin talvel oma digiseebi statiivi kõveraks , painutasin sirgeks ja pildistasin edasi Õnnetum juhus oli see kui u 4-5 aastat tagasi kukkus minu esimene digikas 2m kõrguselt plaaditud põrandale, arvasime et kutu, siis viisime overali ja na viisid selle tartu, tagasi tulles öeldi et remont läheb kallimaks kui kaamera enda hind(e. siis objektiivi vahetus). ega siis midagi ei hakkanud parandama riputasin kodus seinale, aasta hiljem mõtles isa et vaataks õige et mis seal siis nii väga viga on, kiskusime kaamera juppideks ja eemaldasime katkised jupid ja panime siis jälle kokku, patareid sisse ja ennäe imet töötas nagu vanasti Aga 3 aasta pärast hakkasid jamad jälle pihta(ju sai siis kaamera aeg läbi)pildid läksid halliks ja uduseks. Eemaldasin ohtlikud jupid ja andsin õele mängimiseks, nüüd ta siis mängib sellega ja klõpsutab e. siis tulevane fotograaf.

http://pilt.delfi.ee/picture/2355401/
Läksin toru vahetama, jätsin tele statiivile ja kohmerdan koti kallal, kuulen seljatagant krõbinat ja vaadates näen, et statiiv paneb koos telega allatuult. Andis joosta ikka, kuni järgi jõudsin. Panen peale seda nüüd statiivi alati külili maha, kui ise eemale lähen.

Ma ise panin selle  sinna pikali. Püstiselt sain enne seda kohta kätte. Ilmselt mõni sent veel edasi ja oleks mõra taha jäädes uperkuuti lennanud.

Tõesti nendel nolkidel pole muud teha kui lõhkuda. Kas said teada kes vandaalitsesid? Raudselt mingist kutsehariduskeskusest tislerid vms, kellel mõistust lusikaga antud ja kulbiga võetud. Kurb lausa.

valmarl kirjutas:

Tõesti nendel nolkidel pole muud teha kui lõhkuda. Kas said teada kes vandaalitsesid? Raudselt mingist kutsehariduskeskusest tislerid vms, kellel mõistust lusikaga antud ja kulbiga võetud. Kurb lausa.

Ma olen siin foorumis küll rohkem lugeja aga selline väljaütlemine lausa karjub vastulause järele. Ei ütleks, et kutsehariduskeskuste õpilastele kuidagi vähem mõistust oleks antud kui kommi lugupeetud autorile. Ja tislerite seas on väga intelligentseid ja toredaid noori... Selliseid meelevaldseid üldistusi ei maksa ikka teha. Minu kogemuste põhjal võib nii mõneski bakaõppes leida hullemaid tegelasi...
PS! Räägin puhtalt oma kogemuste põhjal- ma ise olen üks nendest, kes ei põlanud peale magistrikraadi omandamist kutsekooli minna. Mis teha, kui eriala nii huvitav ja vajalik tundus

ma pole küll kutseka haridusega tisler, kuid olen veidi aega tiselrina töötanud. puiduga töötamine muudab inimese rahulikumaks ning hoolivamaks.

väga ebaõnnestunud väide sinupoolt.