Viimasel ajal on palju juttu olnud vinjeteerimisest, sellega seoses toon looduspilt.ee rahvani oma venna kirjutatud jutu, kuidas vähendada vinjeteerimist.
Head lugemist ja katsetamist kõigile.

----------------------

"Vinjeteerimise parandamine"

Vinjeteerimise (ja mitte ainult!) välja taandamiseks on olemas üpris lihtne moodus, mida kasutatakse harilikult siis, kui on vaja midagi pildilt _mõõta_.

Pildistades midagi, läbib sensorile koonduv valguskiirte kimp erinevaid läätsi ning avasid. Avad põhjustavad vinjeteerimist (e. pildi keskosa saab rohkem valgust kui servad või nurgad), läätsedel olev tolm, plekid ja kriimud aga neelavad või hajutavad valgust. Digitaalsete sensorite korral on parajaks peavaluks ka otse sensori lairibafiltril asuvad tolmuterakesed, millest jäävad kaadrile kontrastsed mustad täpid. Suurem osa selliseid (d)efekte ei sõltu valguse spektraalsest koostisest e. värvist.

Kui nüüd pildistada ideaalselt ühtlast pinda, siis tulemus ei ole ideaalselt ühtlane kaader just nende moonutuste tõttu. Kuna sellises kaadris on olemas vaid valguse neeldumise ja vinjeteerimise info, on võimalik sellega oma pilte töödelda. Ideaalselt ühtlase pinna lähenduseks võib olla näiteks ühtlaselt valgustatud puhas valge paberileht või täiesti selge sinine taevas. Ka võib (tele)objektiivi ette kinnitada paar  valge paberi lehte üksteise peale ning pildistada läbi sellise "filtri" mingit heledalt valgustatud pinda.

Signaali mõttes tuleb pilte "ühtlase pinna" e. tasaväljakaadriga jagada. Kaadri nurkades on signaali väärtus väiksem kui keskosas ning jagamisel "võimendatakse" nurkades pildi väärtuseid kaadri keskosaga võrreldes rohkem. Kergem on seda ette kujutada nii, kui jagada tasaväljakaader esmalt kaadri keskosa väärtusega - keskel saab sellise tasaväljakaadri väärtus võrdseks ühega, nurkades jääb nulli ja ühe vahele. Jagades nüüd oma ilusa (kuid vinjeteeritud) pildi keskosa ühega, ei muutu signaali väärtus, nurkades näiteks 0.5-ga jagamisel aga korrutatakse ilusa pildi signaali kahega.

Kuidas seda praktikas teha? Korrektne on sellist jagamist teha RAW failiga, piksel piksli kaupa. Nii teevad seda näiteks astronoomid ja astronoomiahuvilised (vt. näiteks http://astrosurf.com/buil/iris/roadmap/help2_us.htm ja http://astrosurf.com/buil/iris/tutorial2/doc8_us.htm). Kuna tänapäeval kasutavad hästi paljud astronoomiahuvilised ( vt. kasutaja spiidi pilte) digifotokat, siis leidub nendega tehtud piltide töötlemiseks mitmeid programme, üks tasuta on saadav aadressilt: http://astrosurf.com/buil/us/iris/iris.htm. Õnneks on sealt samalt lehelt kättesaadavad ka mitmed juhendid, milles läbitakse samm-sammult kõik vajalikud etapid.

Suure tõenäosusega võiks samal viisil oma pilte tasaväljakaadriga jagada ka PhotoShopis. Näiteks Adjustment Layers (või lihtsalt Layers) abil, kasutades tasaväljakaadrit mingit sorti kihi või maskina (mida JAGATAKSE pildiga). Photoshopispetsid oskavad kindlasti täpsemat nõu anda..

Kuna vinjeteerimine ja tolmuterade varjud ei ole värvist sõltuvad, võiks Photoshopis majandamisel tasaväljakaadri esmalt halltoonidesse muuta.

Sellise töötluse juures on paar olulist punkti:

* Tasaväljakaader peab võimalikult kõrge signaaliga ning müravaba olema ==> teha minimaalse ISO juures mitu väga hästi säritatud kaadrit ning need omavahel kas summeerida või keskmistada

* Tasaväljakaader peab ideaalsel juhul olema tehtud _täpselt_ sama kaamera asendi ja optilise konfiguratsiooniga, millega Ilus Pilt. Reaalsus on selline, et piisab täpselt sama ava ning fookuskauguse kasutamisest.

* Kui tasaväljakaader on ikkagi mürane, võib seda siluda ka üpris suure siluva- või mediaanfiltriga. Niimoodi läheb küll kaotsi tolmuterakeste info kuid alles jääb vinjeteerimise info on väga kõrge kvaliteediga.

Kas selline võimlemine ennast ära tasub? Jäägu see igaühe enda hinnata. Mina arvan, et Väga Hea Pildi korral tasub küll :-)

Tõnis Eenmäe