See teema sai alguse allpool olevast filtriteemast, kuid mulle tundub, et asi on pisut üldisem ja tõstsin ta eraldi teemasse.

Oli aeg, kui kostis jõuliselt hääli filmipildi loomulikkuse toeks (kontra digikaamera ebaloomulikkus). Tulenevalt filmi sisse harjutud "loomulikkusest" aktsepteeriti ja aktsepteeritakse ka mitmeid filtreid (loodus)fotograafia loomuliku osana. Lisaks kiilfiltritele panen siia ritta ka polarisatsioonfiltri ja vahel kasutatava IR filtri. Samas, kui võtta kriteeriumiks ühe klõpsu autentsus, siis pole tunnetuslikku vahet, kas pildi pinna selektiivne mõjutamine tehakse pildistamise käigus filtriga või pildistamise järgselt laboris. Mõlemad võimalused olid kasutusel filmiajastul. Nüüd on digiajastul tekkinud omapärane tõrge digipimiku tunnustamise osas, kusjuures pildistamise käigus tehtud mõjutamine on endiselt aktsepteeritud. See pole vaid Eesti probleem.

Arvan, et lahendus on selles, kui (digitaalses) loodusfotos arenevadki mitu selgelt teadvustatud võimalust:
1) "ühe klõpsu" pildid, kus pildi tegemisel on kasutatud vaid tavapärast peegeldunud valgust ja võimalikult objektiivselt seda salvestavat kaamerat. Siia alla võiks mahtuda ka ühtlase neutraalhalli filtri kasutamine, sest pole põhimõttelist vahet madalama ISO panemises ja valguse intensiivsuse vähendamises. Kuigi enne peab mõtlema.
2) "ühe klõpsu" pildid, kus pildistamise käigus kasutatakse pildivälja heleduse selektiivset mõjutamist kiilfiltritega. püüdes siiski saavutada võimalikult tõetruud tulemust. Kui mõelda, siis ka neutraalhall võib teisalt siia sattuda.
3) mitmest klõpsust kokku tehtud pildid, mis on saavutatud digipimikus ja mis aitavad analoogselt filtritega kõrvaldada mõningaid tehnika puudusi, kuid jäävad oma tulemuses võimalikult autentseks.
4) Manipulatsioonpildid. Siia alla paigutaksin näiteks polarisatsioonfiltri ja IR filtri, sest see muudab silmaga nähtavat oluliselt, kuigi võib tuua nähtavale reaalseid asju, mida silmaga muidu ei näe. Ka digipimikus saab ühte-teist emuleerida.
5) Fantaasiapildid - kõikvõimalikud värvilised ja selektiivsed filtrid ja piirideta digitöötlus (sealhulgas lõika-kleebi).

On elementaarne, et pildistaja annab ausalt teada, kuidas üks või teine pilt tehti. Ehk probleemid tekivad ikka siis, kui erinevalt tehtud pilte peab hakkama hindama ühe kriteeriumi alusel või vaatajale ei anta manipulatsioonist teada.

Ja muidugi võib tehnoloogia areng ühte-teist kunagi tulevikus taas segi pöörata. Seda juttu kirjutades tekkis väike fantaasia teemal selektiivse tundlikusega sensor ehk pildistajal tekib võimalus konfida kaamera nii, et teatud heledusest alates muudetakse osa pikslite ISO...

Eeltoodud arutelu praktiline mõte võiks seisneda selles, et pole mõtet digipimikut maha suruda. Samas tuleb hoiduda erinevate tehnoloogiate segi ajamisest olgu siis konkurssidel või ka pildiportaalides nagu looduspilt. Lahendus on see, et nii võistlustel kui ka pildiportaalides tuleb erinev tehnoloogia suunata selgesse kanalisse ehk luua uusi kategooriaid ja neid võimalusi teadvustada.

Isegi kui hinges olen selle "ühe klõpsu" pildi pooldaja, olen viimasel ajal ostnud ja proovinud nii Photomatix'i HDR-i, Helicon Focuse kokku kleebitud DOF'i ja panoraami. Leian, et varem või hiljem jõuavad need massidesse, sest võimalused on põnevad ja oskuslikul kasutamisel annavad loodusfotole palju juurde. Loodusfoto kogukonna tarkus on neid arenguid tunda ja mõistlikul moel suunata.