rtiit ja draa, raske on, eksole ju, kui tahaks vaielda, aga seisukohad on samad...

P.S. rtiit, minu arvates m6ned Cheesed ja looduspildid muudavad elu päris palju paremaks. See on sama, kui keegi sulle tänaval naeratab v6i muiud hea s6na ütleb, see näitab, et keegi viitsib vaeva näha ja ka teistele oma silmade läbi nähtud ilu tuua. Ehk saab kasv6i üks halb m6te selle t6ttu m6nes peas maha maetud v6i väike kivike sillutiseks pandud, millega m6ni k6urik 6igemale teele juhatatud.

Minu meelest oli tegemist üsna neutraalselt ja hästi (mitte sapiselt) kirjutatud artikliga, mis absoluutselt pole vastuolus siin esinenud looduses6prade arvamusega. T6epoolest, ka selles Cheese'i artiklis on palju t6de ja üks ei välista teist. Selge on see, et eriti just digifotograafia tuleku ja pilditegemise massidesse imbumisega, on see rohkem kui kunagi varem saanud üheks tarbimismaailma osaks. Loomulikult arvab igaüks, et tema isiklikult ei ole selline, aga see pole lihtsalt t6si

Antud Cheese'i artikli vaatenurk on osaliselt sama, mida kunagi üks teine vend miskis kohas, oli vist ka Cheese, kirjutas. Just fiktiivsuse ja lavastuslikkuse ja ilustamise ja teab mis veel poole pealt. Minu mäletamist mööda oli selle kohta ka siin looduspildi foorumis arutelu.

Vahe nende kahe artikli juures on selles, et viimases, 18/2006 kirjutatus oli tõesti iva sees ja korralikult põhjendatud ka, esimene neist tundus lihtsalt niisama  'protestimisega protestimise pärast'.

Ja selle tarbimise poole pealt -- enamus kontrollitud sündmusi, mis maailmas toimuvad, on korraldatud tarbimise suurendamiseks. Mõni otsesemalt, teine kaudsemalt. Kui nii võtta, siis kõik vähegi spordi, näitlemise, kunsti  jms-ga tegelevad inimesed on selles kastis, telgitagustest abistajatest rääkimata. See on meie majandusloogika paratamatus ja mul on hea meel, et ka kultuuri-vms kriitikud aegajalt selle avastavad ja oma võtmes siis sellest kirjutavad. Muidugi mulle tundub, et nende üldiselt halvustava alatooni juures nad ise väga hästi ei saa aru, et nt LAFist kirjutamine asetab ka nemad automaatselt sellesse tarbimisahela tekitamisse. Isegi veidi vähem auväärsele kohale kui seal on nt loodusfotograafid.

Eks ma pean need Cheese lood läbilugema. Ses suhtes räägin võibolla teemast mööda. LAFi kõige suurem miinus on see, et see ei positsioneeri ega üritagi mingeid eesmärke tingimusi jne teha. Mis annab väga suure nö loksu. Ja tegelikult ei saa siis seal osalejad aru mida seal saavutada tahetakse kui tundub LAF ise ka konkreetselt ei tea. Teine asi on see ka, et eks buumi ajal tekib ka üsna palju uusi tegelasi keda see asi väga sügavuti ei huvita ja siis läheb tase väga kõikuvaks. Samas ütleks, et see digivärk pole taset niipalju alla kiskunud kui muus fotograafias. Isegi siin looduspilt.ees pigem vastupidi. Et kui võtta mingid konkreetsed valupunktid eesti loodushoius siis saab ilmselt mõni üksik fotograaf rohkem ärateha. LAFi mõte peaks olema esitada erinevaid olukordi jne looduses. Selle point ei olegi võibolla selles, et asi peaks paremaks minema. Ta on lihtsalt erinev. Eks vist looduspilt.ee on ka osaliselt LAFist väljakasvanud. Samas võib ka paar kivi looduspilt.ee kapsaaeda visata.
Mis nüüd looduspildi teemasse sisuliselt puutub siis ma ei ütle, et minul on mingi ainuõige tõde. Aga päris nii see ka olla ei saa, et me demokraatlikult otsustame mis see on. Vastasel korral on see üsna varsti mingid kortsus koerapojad kuskil punase diivani peal. Ja siis iga teismeline pi**iks looduspilt.ee peale. Olgem ausad aga tänapäeval on eesti inimene loodusest väga võõrandunud. Aastaid tagasi käis mul naine giidi praktikal koolidega. Ja isegi suured lapsed pole kunagi mustavalgekirju lehma elusees näinud. Nad ei tea isegi kuidas sellist olevust nimetatakse. Hunti teavad võibolla punamütsikese muinasjutust. Samas kui näeksid ajaks ilmseöt naabri muriga segamini. aga mäger, nugis unustage ära. Pole olemas.

Selles osas nõustun, et digi on paljud pildistama toonud, kuid mina olen siiski korraliku pildi saamisel teisel arvamusel. Alustasin ise ka alles natuke enam kui aasta tagasi. Olin arvamusel, et kui mul on digiseebist parem kaamera ehk peegel, siis tasub mul ainult päästikut vajutada ja pildid tulevad. Tegelikult tulid mul digiseebiga paremad pildid. Mõtlesin mis jama on ja praegu küsivad seda sama sõbrad minult, kes on endale peegli ostnud ja mitte odava. Mõni mõtleb isegi veel kallima varustuse muretseda.
Tegelikult sain aru, et hea pildi saamiseks, peab olema ikkagi poole kohaga füüsik, fotograaf, itimees ja pildistatavat objekti tundma.
Alguses jooksin ringi ja klõpsisin igas suunas, tõesti suure pildi mahupeale tuli mõni pilt kogemata välja ka. Nüüd olen õnneks maha rahunenud, lähen välja, kuulan, vaatan, komponeerin, püüan rakendada teadmisi mida olen juba õppinud. Vahel kui abikaasa kaasas on, siis muutub juba kärsituks, miks sul ühe pildiga niikaua aega läheb? Aga oluline on kvaliteet mitte kvantiteet.
Seda prügi ehk suvalakse on terve nett täis ja see hulk aina suureneb. Ma ei taha öelda, et minu pildid on mingi tipp tase, kaugel sellest, kuna teadmisi ja looduse tunnetust napib.
Tehnikat ka, tehnikat ka napib;).

Ma ei väidagi, et see toimub üle öö, vaid kui oled teatud aladel põhiasjad selgeks teinud, siis hakkad arusaama, et ei ole mõtet igal ajal ja olukorras kaootiliselt klõppsida.

Huvipärast lugesin ära looduspildi 60 parima pildi hulgas läbi aegade on 18 Sveni pilti, mis peaks rääkima nii mõndagi.

draa kirjutas:

Digi on minu meelest võimaldanud ka teise tegevusalaga tegijatel loodusfoto teemal kapist välja tulla -- pildistamine ise on niivõrd palju spontaansem, et tegelikult selle ala kõikide nüansside tundmine ei olegi enam peamine (see väide ilmelt mõnedele ei meeldi ). Sa ei pea olema poole kohaga füüsik, fotograaf ja looma/linnu/jneteadlane, et korralik pilt teha. Protsessi mõttes (muutuvkulu mõttes ka.). Loomulikult kompetentsus nendel aladel tuleb kasuks, aga ka ilma mingi osaga sinasõber olemata saadakse pilt tehtud, sest antud hetkes järelduste tegmiseks kulub sekund-paar, mitte enam päev või nädal.

See on selline kahe otsaga asi. Palju asju on juba äraproovitud ja ma arvan, et iga kord ei pea jalgratast leiutama. Mind näiteks tohutult häirib kui on võetud mingi näiteks lillepilt ja sellele on peale lastud kõige jubedam hävitav keskpäeva valgus. Mina näiteks olen pildistanud filmile ja film ei anna mitte midagi andeks. Ja siis loed mõne teise vanakoolimehe juttu, et kasuta raw konverteris seda ja seda nõksu siis on pilt palju parem. Selge, et digil saab tunduvalt rohkem pilti parandada aga valguse kvaliteeti see ei muuda. Paljud kes jõuavad sinna bbc wl äramärgitud tööde hulka ei ole tegelikult ise fotograafid vaid näiteks bioloogid jne. Aga nad on teinud väga hea kodutöö. Ehk siis neil on head nõuandjad kes on seda tööd teinud. Meil sageli sellise võimalusega ei arvestata. Ja ka vastupidi inimene kes võib teada palju tehnikast fotograafiast jne ei pruugi minna küsima uurima infot konkreetse subjekti kohta. Ehk siis selleks, et midagi teha peab eelkõige olema hea kodutöö. Samas ei tähenda see seda, et ei võiks eksperimenteerida aga siis peaks ikka veenduma, et see eksperiment on "reeglist" parem.

mh, ma ei mõelnud jahindusega ainult mingit külmaverelist tapmist. Ma ei hakka parem seda lahti seletama, kuna olen juba üritanud, kuid asjatult, siiski mõningateks vihjeteks: looduse tundma õppimine, sellega elamine, loomadele sööta viimine. Sama moodi on see midagi palju enamat kui linna "jahimeeste" jahil käigud, neid kõrvutaks loodus fotograafias, loomaaias käidud fotoretkega.
Jah, tapmine on siiski selle üks lahutumatu osa, kuid see söövitab selle päeva veel paljudeks aastateks mällu samamoodi nagu mõni tehtud väga hea pilt. Aint erinevus selles, et üks on arvuti ekraanilt või paberilt vaadeldav, teine aga kuskil mälus koos saamisloo ja muu kolaga, mis tekitavad ka pisut erinevaid ja tugevamaid emotsioone.