Ei tasu lasta sellisest jutust ennast liialt eksitada. Igaüks hindab ikka oma sisetunde järgi. Siin ongi liialt üle pingutatud sarnaste mõistetega nagu kolmandikreegel, udune taust, segavad kõrred, liiga kaugel, keskne paigutus, rosin, pidepunkt, esi- või tagaplaan, ülepõlemine jne. jne., mille tulemusena on mitmedki pildid lausa ebaloomulikud, justkui stuudiolavastused. Minus hakkab vahel juba tekkima üleküllastus korrektselt poolprofiilis pildile paigutunud modellidest, korralikult kolmandikule vormistatud kiiluga ühtlustatud heledusega ja polarisaatoriga ergastatud maastikkudest või malliga seatud diagonaalidest. Pigem ihkab hing veidi rohkem räga ja liikumist, kiiksuga kompositsiooni ja lõigatud nurka, emotsiooni, millest paistaks välja sombune hommik või porine roomamisteekond. Õigemini, neid pilte siin on, kuid nad saavad sageli kommentaaride osaliseks, mille mõte on see, et miks pole paremalt metsa maha võetud ning looma stuudiosse veetud ja vasakult valgustatud. Samuti on ausalt öeldes küllalt üleolevast laadist, kus üks või teine tegelane, kes on maailma ja kaamerat poolteist aastat kauem näinud ja alles määraja järgi õpib linde tundma, õpetab teisi. Siin saidil on tunde järgi 95% siiski algajad (minagi loen end nende hulka). vaid üksikud tõelised spetsialistid satuvad aeg-ajalt pilti üles panema või sõna võtma ja neid pole kerge ära tunda, sest nad on reeglina tagasihoidlikud.
NB! Jutus pole käsitletud ühtegi tegelikult toimunud olukorda või peetud silmas reaalselt eksisteerivaid inimesi. Igasugune sarnasus on juhuslik ;-)

Jyrka kirjutas:

Ei tasu lasta sellisest jutust ennast liialt eksitada. Igaüks hindab ikka oma sisetunde järgi. Siin ongi liialt üle pingutatud sarnaste mõistetega nagu kolmandikreegel, udune taust, segavad kõrred, liiga kaugel, keskne paigutus, rosin, pidepunkt, esi- või tagaplaan, ülepõlemine jne. jne., mille tulemusena on mitmedki pildid lausa ebaloomulikud, justkui stuudiolavastused. Minus hakkab vahel juba tekkima üleküllastus korrektselt poolprofiilis pildile paigutunud modellidest, korralikult kolmandikule vormistatud kiiluga ühtlustatud heledusega ja polarisaatoriga ergastatud maastikkudest või malliga seatud diagonaalidest. Pigem ihkab hing veidi rohkem räga ja liikumist, kiiksuga kompositsiooni ja lõigatud nurka, emotsiooni, millest paistaks välja sombune hommik või porine roomamisteekond. Õigemini, neid pilte siin on, kuid nad saavad sageli kommentaaride osaliseks, mille mõte on see, et miks pole paremalt metsa maha võetud ning looma stuudiosse veetud ja vasakult valgustatud. Samuti on ausalt öeldes küllalt üleolevast laadist, kus üks või teine tegelane, kes on maailma ja kaamerat poolteist aastat kauem näinud ja alles määraja järgi õpib linde tundma, õpetab teisi. Siin saidil on tunde järgi 95% siiski algajad (minagi loen end nende hulka). vaid üksikud tõelised spetsialistid satuvad aeg-ajalt pilti üles panema või sõna võtma ja neid pole kerge ära tunda, sest nad on reeglina tagasihoidlikud.
NB! Jutus pole käsitletud ühtegi tegelikult toimunud olukorda või peetud silmas reaalselt eksisteerivaid inimesi. Igasugune sarnasus on juhuslik ;-)

Keegi võttis justkui sõnad suust. Lihtsalt vaikin ja nõustun, olen ka tõsiselt kaldu just sellisele lähenemisele fotograafias kui nähtuses. Kuna loomad jooksevad alalõpmata kaadrist välja jäädvustan nö. 2 jalgseid, kes nii kiirelt ei jooksen välja. Aga pildistan eelkõige iseendale, mitte kellegile kuskil hindamiseks jms. ja enda õnnestunumateks piltideks - portree jms. pean ikkagi küll viltu, küll veidi ebatervaid jms. kähkukaid ja "eioleperfektseidtingimusijatehnikatkaasas" ülesvõtteid.