|
Linnud
Sattusin metsas huvitava vaatemängu keskpunkti. Väljudes lagendikule, sattusin noorte tibude õppeaerodroomile. Neid lendas pirisedes minu ümber 5-10 isendit. Ikka ühes suunas ja siis ots ringi ja teises suunas tagasi. Mina nagu ei olekski asjasse puutunud. Hetke pärast märkas mind emalind ja häälitses hoiatavalt. Korrapealt oli lagendikul vaikus. Mul oli selline tunne, et osad kukkusid justkui lennu pealt alla. Üks tibu varjus minu lähedal maas vedeleva oksa alla ja tegin temast mõne kaadri. Kahjuks oli ta liiga varjus. Ema sajatas eemalt ja meelitas mind lagendikult eemale. Eks ma siis järgisin tema tahtmist ja astusin minema. Teinud kümmekond sammu, oleksin äärepealt peale astunud pildil esitatud isendile, kes kössitas rohu sees. Tegin siis ka temast mõne pildi. Linnuke oli vait ja ainult ema hädaldamine kostus lähedalt. Kui ära läksin vaikis ka see. Tegin väikese tiiru ja tulin taas tagasi ning piilusin lagendikule. Vuristamine käis taas uue hooga, nagu vahepealne oleks justkui kohvipaus olnud...
Huvitav, et tibud, vaatamata oma lennuoskusele, ei üritanud põgeneda, vaid olid nii kindlad oma peitumisoskusele. Sellise taktika juures ma neile küll pikka iga ei ennustaks.
Pildil on lind natuke liiga karpi surutud, kuid mind köitis siin silma sügavus, mis väiksemas formaadis ei kajastunud...
|
