Varakevadine kaunitar
Taimeriik
Kõdu-koralljuur on üks kolmest meie klorofüllitust orhideest. Et ta õitseb sageli juba mai teises pooles, siis ei oska enamik ühte orhideed nii vara õitsemast ostida. Lisaks on ta piisavalt tagasihoidlik.
Minu jaoks jääb see orhideeliik seostuma ühe väga ereda kohtumisega. Teadsin kõdu-koralljuurt ühes omakandi raba servas kasvamas ning kammisin siis sumedal maikuu õhtul seda kasvukohta läbi. Olin juba tugevasti üle kahe tunni asjatult otsinud ning kavatsesin sammud auto juurde seada. Kui kuulsin järsku ühte lähedast oksaprõksakat. Pilku tõstes tabasin ennast karuotile täpselt 20 sammu pealt (mõõtsin kohe üle peale oti lahkumist) otsa jõllitamas. Ott oli ennast poolviltuse männi najale püsti ajanud ning silmitses mind üpris uudishimulikult. Üllatav, et siis sel hetkel närvi üldse ei tekkinud. Mõte otsis ainult lahendust, kuidas viisakas vormis kohting lõpetada. Olukord lahenes peale minupoolset vaiksel häälel haukumist kõva raginaga. Ning mingi aeg hiljem saabus ka korralik adrenaliinilaks
Järgmisel päeval käisin mõõdulindiga jälgede suurust mõõtmas. Veendusin, et tegemist oli korralikus toitumuses täiskasvanud karuga. Rabamets oli jälgi täis trambitud. Ju siis oli imelikult käituv kahejalgne piisav huviobjekt. Kui keegi huvi tunneb, et kas karust pilti ka sai, siis pean vastama eitavalt. Kohting oli liiga intiimne minu jaoks, et fotokotti seljast maha ajama hakata või taskust telefoni õngitseda selfie tegemiseks. See tegevus jääb analoogsetel juhtumitel minust kõvematele. Nädalakese jälgisin looduses liikudes erksamalt põõsataguseid, siis loksus tavaline rütm jälle paika.
Antud pilt tehtud samast kandist natuke üle nädala hiljem.
|
