Hiline uitaja
Metsloomad
Novembri viimane neljapäev oli hall ja pime, nagu enamus kooljakuu päevi. Ka täna ei jõudnud päeval enne valgeks minnagi, kui juba hakkas hämarduma. Paistis, et seekordne fotoretk on omadega metsas. Vähegi valge aeg möödus üksnes oma mõtetega - ei ühtegi looma. Siis aga, kui juba mõtlesin tsivilisatsiooni rüppesse ujuma minna (mõelda vaid - lähim SPA asub sellest põdrast ca 15 km kaugusel), paistis korraga vertikaalselt asetsevate puude vahelt horisontaalselt jupp kellegi tumedamast kogust. Mõtted kadusid hetkeda, instinktid hakkasid tööle - kõik sai korraga klaariks. Nüüd algas pingeline samm(õigemini)põlvhaaval luuramine. Kuidas jõuda puuderägastikust vaikselt lähemale ja vähegi avaramasse kohta ning seda enne kui valgus sootuks kustub. Mõttes tuli paluda veel Maatüdrukut, et ta põtra minust eemale ei juhiks. Ilmselt oli Ta mu palvetest juba natuke tüdinenud ning suunas põdra parajalt diagonaalis mulle lähenema. Nüüd oli juba minu ja Canoni teha, kas suudame klõpsud sedasi vaikselt ja kiirelt ära teha, et põdraisand puude vahelt täpselt pildile saada ja et samm ja hoiak ka enam-vähem õige oleks.
Pool tundi hiljem olin juba ujulas. Kuhu põder läks, ma ei tea.
|
