Läbi trellide
Metsloomad
Leidsin oma sarviku taas metsast üles. Sedapuhku liigagi tihedast. Ei olnud seal head võimalust korraliku määramispilti teha.
Tubli tund tuli luurata, enne kui lähedale lubas. Mitu korda vaatas mind nii, nagu siin pildil, aga mida aeg edasi, seda usaldavamaks ta muutus. Seda on ka varem juhtunud, et kui suuta esimesed vahelejäämised põdrale kuidagi maadligi vaikselt vastu pidada, siis mõne aja möödudes muutub põder juba märksa usaldavamaks. Aeg-ajalt vaatab lihtsalt sulle otsa ja ajab siis jälle omi asju. Nii on peagi võimalik juba püsti tõusta ja paremaid pildistamiskohti otsida, ilma et põder sellest eriti väljagi teeks. Selline omaksvõtmise tunne on üks võimsamaid kogemusi põdrapildistamise juures. Paraku ei olnud põdral seekord asja lagedamasse kohta, kus oleks olnud avaramad pildistamisvõimalused. Viimane 45 minutit ja viimane valgus läks aga hoopis selle nahka, et üks jahimees sõitis oma autoga mööda metsateed ja kui põder seda märkas, jäi ta tardunult paigale, nagu soolasammas. Eks see neil üks ellu-/märkamatuks jäämise oskusi.
|
