|
Metsloomad
Kolmapäeva õhtul tõotas tulla ilus selge ilm. Läksin oma lemmiklagendikule põtru ootama. Päike muudkui laskus ja laskus, kuniks üksnes rabamändide ladvad veel magusast valgusest helendasid. Siis läks aga pimedaks ja põtru ei tulnudki.. Mõtlesin, et enne täielikku pikmedust lähen niisama läbi ka ühest teisest läheduses olevast lagendikust. Kohale jõudes sain aru, et mu tänane esimene kohavalik oli vale. Sellel lagendikul pikutasid 3 põdralehma, üks vasikas mängis nende vahel. Kuna oli täielik (tuule)vaikus, siis avastasid põdramammad mind kohe. Lootuses prouasid mitte ehmatada, hakkasin vaikselt sinka-vonka neile lähenema, aegajalt seisatades ja objektiivi näo ees edasi-tagasi aeglaselt liigutades, justkui uurides ka ise kes ja mis. Iga kolme-nelja sammu tagant panin pruunides kinnastes käed pea kohale ja liigutasin siis uudishimulikult oma "kõrvu" ette ja kõrvale. Lõpuks sain nii lähedale, et enam lähemale ei tahtnudki. Aga siis oli ka juba päris pime. Esimese hooga mõtlesin, et ei hakkagi täna pildistama, et oleme täna niisama. Pealegi olid põdrad üksteisest liialt laiali, et neist kasvõi kahte korraga kaadrisse saada. Vasikas (NB! vasikas/vastne, mullikas/mullune) aga kekutas ringi, mistõttu tema pildistamisest saadaoleva säri juures ei hakanud mõtlemagi. Aga siis sai fotopisik ikka võitu ja hakkasin proovima, et mis säri ja iso. Mõtlesin veel sellest uuest Canon EOS-1D X ja selle loodetavasti paremast kõrge ISO kvaliteedist ja et kas oleksin ikka nõus ühest neerust loobuma selle nimel.
|
