Galerii
Kommentaarid
Teemad
Toetajad
|
Käesolev pilt on autorikaitse objekt ja selle mistahes vormis kasutamine/levitamine ilma autori otsese loata on keelatud.
|
Autor: Puruvanake 
Pilt lisatud: 12.02.2011 |
Teolt tabatud
Metsloomad
Mina teda saagijahilt, tema mind fotojahilt...
|
|
3.33 |
 |
Urmas K (kaljukotkas@5.00) 2011-02-14 13:28:19 | 
Miskipärast need oksad siin meeldivad. Kas juhuslik kohtumine?
Enne, kui keegi hakkab ütlema, et mis vahet, kas söödaga või mitte või et kuidas see pilti ennast mõjutab, siis on ikka vahe küll. Need söödakohad on reeglina nii ilusasti lageda koha peale valitud (teinekord lausa järve kaldale), et lõpuks see ilu hakkab pildile vastu töötama, sest isegi kui sööda/tallamisjälgi näha pole, siis see ilu paratamatult peegeldab seda tõenäolist olustikku.. Selles mõttes, isegi kui see pilt on söödakohal, on ta tegelt minu jaoks huvitavam, sest siin ma pole selles üldsegi nii kindel. Kui ise peaksin kunagi söödakohaga üldse jändama hakkama, siis valiks ikka sellise, mis liiga ilus ei oleks. S.t. söödakohtade kasutamise vastu pole mul midagi, kuid rohkem meeldivad looduspildid, kus selline inimtoiming läbi ei kumaks |
|
|
Erik Mandre (võsavillem@5.00) 2011-02-14 19:07:45 |
Jah mõnes mõttes Urmas sinuga täitsa nõus - viimasel ajal enamik rebasepilte vist söödaplatsil tehtud. Samas sööda juures on varjes looma väga huvitav jälgida, sest nii jääb loomale märkamatuks, mis ilma varjeta kõhuli maas roomates pahatihti ei õnnestu, isegi siis kui rebane sind inimesena ei tuvasta, mingi kahtlususs jääb sageli neil külge. |
|
|
Puruvanake (põdrapull@4.35) 2011-02-14 20:33:51 |
Ei käi söödaplatsidel pildistamas, ei paku pinget.
Täitsa nõus, et tegu pole superpildiga. Kuid, kui talve algusest peale nädalast nädalasse metsades/põldudel ringi luusida ja lugematute tundide kaupa tuult ja külma trotsida ning loota, et peale igasuguste loomade nägemise mõnest neist ka enamvähemgi normaalse pildi saaks, siis lõpuks jõuab punkti, kus tänulik ollakse juba pisku üle ja süda rõkkab rinnus kui midagigi mälukaardile salvestub.
Oma tavapärastele fotoradadele suundudes kuulsin kuskilt roovälja pealt rebase haukumist. Peagi silmasin kuidas ta mööda roo serva lähedaloleva metsatuka poole sörkis. Mõtlesin, et lähen igaks juhuks pisut lähemale, et äkki... ise muigasin mõttes veel, et unistada ikka võib. Rebane aga otsustas mind rõõmustada ning tegi vahetult enne metsatukka 90-kraadise pöörde ning hakkas minu suunas liikuma. Laskusin kiiruga ja võimalikult vaikselt kükki, hiljem kiitsin ennast selle eest, et ei läinud lamavasse asendisse, sest siis poleks tänu kõrtele-puuokstele sedagi pilti olnud. Kokku sain tema minu poole tulemisest ca 20 pilti. Pea kõik pildid tulid sellised, kus oksad, mind kui pildistajat, mõtteis häirivad, kuid selline see keskkond on, milles ta iga päev ringi liigub.
Ei saa väga sellest aru miks ei või loom mind märgata kui olen samuti seal kus tema, seesama loom vaatab sama näoga ka nt teisi loomi või siis sinnapoole, kust kostub võõraid helisid või kandub lõhnu. Ega ma orkestriga teda sinna ehmatama ei lähe, samuti ei hakka teda mootorsaaniga taga ajama või vestimõõtu võtma. Mulle on pigem see vastumeelne kui inimene loomi-linde egoistlikel põhjustel toidab ning selle tagajärjel saab pildi nö häirimatust loomast. Igaühele oma. |
|
|
Seiraja (karuott@5.00) 2011-02-14 21:21:40
Rebastel on vist jooksuaeg. Kaks laupäeva tagasi, 5.02.2011, oli õhtul üsna võrratu "kuuldemäng." Tuulevaikse mere tõttu oli kuulda, kuidas laululuiged kuskil Aegna kandis vabas vees lakkamatult pasundasid. Sinna vahele võis saarelt kosta rebase haugatusi, klähvimist. Ka kohalikud merikotkad oleksid nagu rahutuks muutunud. Mulle valmistab nalja see, et praktiliselt iga kord, kui jääl oma ringi teen on vähemalt üks neist tshekkimas, mõnikord ka kahekesi.
Sestap ka minu jaoks ei ole varjepilt oma ettemääratusega (taust, rakursid) see päris õige, kuigi väga head neist on kahtlemata tõesti head. Antud pilt on hea rebase vahva ilme ja värvide ja nende puudumise kontrasti tõttu. Oksaräga segab, kuid elu ise ongi selline. |
3 |
|
Janek Laanemäe (kaljukotkas@4.80) 2011-02-14 21:56:46 |
See on üks lõputu lugu, see varje ja ilma varjeta... minule loeb siiski visuaalne pool, kuna mina ei ole autoriga kaasas ja seda kohapealset emotsiooni ei ole kogenud.
Antud pildi näol tegu sellise keskpärasega igas mõttes, ehk et neid oksi ja kogu olustikku saaks ka kuidagi põnevamalt ära kasutada aga siis tulevad mängu juba sõbrad oleksid. |
|
|
Erik Mandre (võsavillem@5.00) 2011-02-15 09:29:12 |
Rääkides egoistlikest põhjustest varje pidamisel, siis eks egoistlik ole ka niisama looduses liiklumine, kas siis eesmärgiga tabada mõnda loodushetke või niisama nautida loodust - see kõik on ju egoistlik tegevus, sest me taotleme sellega hüvesid endale - loomad ja loodus sellest midagi ei võida! Veelgi enam, looma luuramine on iseenesest juba lausa egoismi tipp, sest siin oleme me tegutsemas väga konkreetselt enda huvidest lähtuvalt ja eesmärgistatult - olgu siis selleks soov kaeda looma lähemalt, otsida mingit elamust või kui me oleme päris jultunud egoismimühakad, siis tahame veel saada pilti kah, et oleks hiljem mida vaadata ja kes teab, teistelegi näidata! Seega rääkides egoismist, siis ega see nii must-valge ikka ei ole! See pilt on ühtmoodi egoismi vili nagu iga teinegi! |
|
|
Urmas K (kaljukotkas@5.00) 2011-02-15 11:16:20 |
Erikul jällegi õigus. Pildistamine, nagu iga muugi tegevus on egoistlik. Söödakoha sisseseadmine on lihtsalt üks vahend looduspiltide tegemiseks. Suurepärase pildi puhul aga eeldaks et selle vahendi kasutamine liigagi ilmne ei oleks. Samas, kui modell söödakohal midagi tõeliselt ägedat teeb, siis on see tegevus omaette juba lahe ning siis söödakoha kasutamine pildi vaatamisel ei sega. Üldiselt on aga nii, et näiteks Remo karupilt rohtukasvanud metsasihil heleda taevaga meeldib palju rohkem, kui väga ilusatel Soome maastikel tehtud karupildid. Seda juhusliku kohtumise ja ärevuse "maitseainet" ei saa lihtsalt iluga asendada. Ühe pildi puhul tunned seda judinat seljas, teise puhul mitte. |
|
|
Seiraja (karuott@5.00) 2011-02-15 14:32:34
Varje vs muu meetodi vahel tööpanuse aspektist ei pruugi vahet olla, kui ajaline mõõdik kõrvale heita. Milles on vahe, nagu mina seda adun, on võimaluste vabadus ja laiemas mõttes juhuste kordumatus. See omakorda on väljakutse ja ka emotsioon piltnikule. Nt linnuvarje puhul maandub leevike oksale, siis samale oksale rohevint, siis rasvatihane ja lõpuks musträstas. Fotod on samased, va lind. Peab olema tõsine kobakäpp, et sellises tingimuses säri, fokusseerimise, jmt puusse panna. Sina valid aja, koha ja muud tingimused. Võtad vahepeal krõpsu ja vaatad läpakast filmi. :) Nn jopekad - nagu siin vahepeal taolisi fotosid nimetati - nõuavad aga laiemat platsi nägemist, oskuste veidi kiiremat realiseerimist. Mulle meeldib taoline asi enam.
Või siis tõesti Urmase näide: üks hämaral metsasihil juhusliku kohtumise käigus tehtud karupilt on minu jaoks hoopis teise emotsiooniga, kui üks teine võrdselt suurepärane foto karust, kus viimane seisab vihmas puutüve najal. Kuni selle hetkeni olid nad võrdse emotsiooniga, kui mõistsin, et viimasel juhul on puu sisse karule maiust pandud ning see ajab mõmmiku püsti. Samas, väidetavalt osadest loomadest muidu hästi fotot ei saagi kui varjest (?). Loomulikult on see õunad v apelsinid teema. Oli lõunapausi aeg. :) |
|
|
Erik Mandre (võsavillem@5.00) 2011-02-15 16:19:00 |
@Seiraja: nõustun sinuga, sest ka minu jaoks on juhuslikel kohtumistel jäädvustatud hetkedel emotsionaalselt suurem väärtus kui varjest saadud piltidel, aga teatud juhul on varje lihtsalt hädavajalik, selleks, et üldse pildistatavale objektile häirimatult lähemale saada ja pilti teha - varje pakub võimalust looma/lindu häirimatult jälgida, seda muul moel ei saavuta. |
|
|
Uve (kaljukotkas@4.76) 2011-02-15 18:44:24 |
Nagu vanarahvas kunagi mainis, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.
Mugavus on üks jube olevus, mis ka mind on rajalt vahel kõrvale viinud aga nii mugavaks ei tahaks minna, et loomade pealt hakkan raha teenima. Varjega metsas on üks asi aga koos looma jäänusetega hoopis teine. Olen Eriku, Seiraja ja Urmasega väga päri, et loom keda kohtad juhuslikult või juba teadmistepõhjal osakad looma liikumist jälgida on pildistamist rohkem väärt kui maksad raha klõps ja koju ja kinos käidud. |
|
Pildi kommenteerimiseks pead olema sisse loginud ja ise vähemalt nelja pildi autor... |
|
