|
Metsloomad
Sel päeval oli õnn minuga. Kevad oli alanud, kraaviperv rohetas ja kopral oli kõht tühi ning mina olin parasjagu pildiretkel. Tugev tuul soodustas hiilimist ja poole tunniga jõudsin ma toituvast koprast 15 meetri kaugusele. Olin rahul, sest kobras polnud mind märganud ja võtsin sisse lamamispoosi. Loom toitus olles ise seljaga minu poole. Mul polnud kiiret, sest oli vahva jälgida, kuidas kobras värskeid lehti sõi. Eks söömise käigus tuli kopral ka paremat kohta otsida ja nii võttiski loom tund aega hiljem suuna minu peale. Õige pea oli ta juba 5 meetri peale ja siis 2,5 meetri peal. See pilt ongi tehtud 2,5 meetri kauguselt ja võtab selle päeva kokku. Kobras ja tema söögipoolis. Lugu lõppes niimoodi, et minu lähedalt libises kobras natuke mööda ja minu suhtes allatuult. Ilmselt riivas sealt minu lõhn tema nina, kuid loom oli endiselt vaid 3,5 meetri peal, mistõttu ta lihtsalt kangestus. Ilmselt sai aru, et on teinud vea ning mõistis, et nüüd sõltub kõik minust. Ma veeretasin enda külili ja hakksin loomaga rahulikult rääkima. Ütlesin: "Nüüd on vist aeg minema hakata." Loom oli ikka kangelt paigas. Tõusin vaikselt istuli, mille peale kobras lõpuks elavnes ja tegi kaks kiiret hüpet vee suunas. Edasi läks juba rahulikult ning ujus natuke eemale.
300mm + 2x konverter. F5,6, 1/320, ISO 1000. Täiskaader. Väga tuuline ilm.
|
