Kevadine sügis ehk mõtisklus kuivanud rabamännil
Linnud
Loodus on fantastiline - see pole vist kellelegi eriline uudis. Meie põhjamaises looduses esineb teatud seaduspärasusi aastaaegade näol. Enamikelt looduspiltidelt on võimalik aastaaeg kohe välja lugeda, enamik looduspilte ongi aastaja tõttu tehtud. Näiteks kevadised sinilillepildid, sügisesed värvidemängud rabamaastikul või hoopis tihe lumesadu valgel talvemaastikul. Nendel piltidel loob aastaaeg vaatajas äratundmisrõõmu asetades ta nähtuse keskele, mida ta isegi on kindlasti kogenud. Sellistes piltides on palju rohkem materjali, kui pelgalt visuaalne kujutis, sest äratundmisrõõm avab mälusoppidesse talletatud heli- ja lõhnapangad, mida vaataja ise näiteks kevadises sinilillemetsas jalutades tundis. Sellistes piltides on jõudu.
Paljud pildid on aastaajatud. Varakevadised ja hilissügisesed pildid võivad olla äravahetamiseni sarnased, mistõttu igal vaatajal tekib pildiga täiesti erinev seos, millest areneb välja omalaadne emotsioon. Sellistel puhkudel aitab mõtteid suunata vaid autori kommentaar, mida alati pole kahjuks võimalik pildiga kaasa panna.
Händkaku keskkonnapilt liigitub kolmandate piltide hulka, mida võiks nimetada pettepiltideks. Vaatamata asjaolule, et selle pildi aastaaeg on võimalik pikemal vaatamisel kindlaks teha, hakkab aju seda ikkagi esialgu tõlgendama, kui ilusat sügisvärvides fotot. Nii on arvanud kõik inimesed, kes seda pilti esimest korda näinud on. Värvilise metsaga lihtsalt seostub meile esimesena sügis. Tegelikult annavad taustale värvi hoopis viimastes kevadise õhtupäikese kiirtes mõnulevad soomännid. "Jah, nüüd ma näen! Pildil on ju värsked rohelised puulehed. Muidugi on see kevad." Nii ütlevad vaatajad, kellele ma olen tegeliku aastaaja paljastanud. Paljudes piltides on hoopis teine sisu, mis esmapilgul üldse välja ei paista. Mulle sellised pildid meeldivad.
Canon 1DsMarkII + Canon 300mm F2,8 IS + Canon 1,4x konverter. F4, 1/160, ISO 800. Täiskaader.
|