Limpsti.

Ühel laupäevahommikul roomasin kraavis ringi ja süvenesin neisse mõnusalt märgadesse heinakõrtesse. Kaste oli maas. Siis ajasin end püsti ja - sirutasin ja - vaatasin ringi ja... No muidugi. Kaks metskitse einestasid hommikulauas. Laskusin tagasi kraavisügavustesse ja mõtlesin hetke. Et mida nüüd siis teha või nii. Ronisin välja. Kastemärg ristikhein sillerdas hetkelistes päikesekiirtes ümberringi. Minu õnnetuseks oli tuul otsustanud silma looja lasta, ning ma ei näinud teda kuskilt tulemas. Niisiis istusin seal heina sees ja pidasin aru. Aga praua otsustas tulla kaema, mis huvitavat täna ristikus siis leidub. Härra ei teinud aga väljagi ja nosis edasi. Selle aja peale olid juba mu sõrmedki jäätunud, ei olnud just mõnus olemine. Aga egas siis kitsekene sellest hoolinud. Uudishimust kantuna tiirutas ta minu juures ringi. Lõpuks läks tagasi, lõpetas oma poolelijäänud eine. Mina ajasin end vaevaliselt püsti ja üritasin oma kangetel jalgadel kodu poole tuigerdada. Olin seal heinamaal käinud paar kuud, võimalusel vähemasti ülepäeviti. Aga lõppude lõpuks oli õnne. =)

f 5,6, iso 400, 1/400 sek. Mõnus jahe laupäevahommik. Pisike korrigeeriv crop ülalt ja paremalt. (Palun andestust, ütlen ausalt, et eemaldasin kitse kaelast ja paremalt kõrvast väljakasvava imepisikese heinakõrrejupi, soovikorral võib originaali näha.)