Andesta, võõramaa rästas...
Linnaelukad
...et ma Sinu ilu ja ülevuse jäädvustamisega seekord toime ei tulnud. Saabusin Sinuga kohtuma valel ajal, mil päike käis juba kõrgelt. Silmasin Sind sobimatus paigas – väike linnapargi hoolitsetud murul. Ei suutnud Sind nõuetekohaselt kaadrisse sobitada ega tabada hetke, kui laulad või sirutusharjutusi teed. Ma ei osanud Sulle läheneda teisiti kui kükakil (rohus leidus kohati midagi, millega ei tahtnud tänaval käimise pükse määrida), üks käsi aeglaselt fotokotti mööda rohtu nihutamas ja teine fotokat hoidmas. Ometigi loodan kunagi seirata varjest Sinu toimekat askeldamist lopsaka rohurindega metsalagendiku värviküllasel puuoksal esimeste päikesekiirte valguses – ja nõndamoodi jõuda Sinu ülendamiseni ”linnaelukast” ”linnuks”. Seniks aga – andesta minu meelekindlusetus, mille ajel tegin Sinust turistiklõpsu ja söandasin selle teistelegi vaatamiseks läkitada. MINUL paremat fotot Sinust ei leidu. (Hallrästas, Stigbergsparken, Stockholm, 26.04.2008 11:07.)
100–300 mm + 1,4x @ 210,0 mm, f 5,6, 1/250, iso 400. Lõigatud (ruudukujuliseks) vasakult ja paremalt
|
