|
Kodumaa maastikud
Istuvast tööst ära tüdinud, läksime pisitütrega veidi välja jalutama. Mõtlesime, et lähme käime mõnesaja meetri kaugusel järve ääres ära.
Taevas oli sinine ja päike paistis. Vett oli sadanud nii palju, et põllud on madalamates kohtades lausa vee all.
Ühes lombis peegeldus sinine taevas nii kutsuvalt, et ei saanud pildistamata jätta.
Väike Suule sai pärast pilti vaadates, kui ma seda kohta lombiks nimetasin, pahaseks — see pole lomp, see on tiik!
|
