Mis on loodusfoto?
Artikli lisas: Urmas Tartes (Urmas)
Tekst ja fotod: Urmas Tartes
Artikkel ilmus algupärasel kujul ajakirjas Cheese (Tartes, U. Mis on loodusfoto? - Cheese, 2003, 6, lk. 82-86.) Siinkohal olen teksti pisut toimetanud.
Iga kord, kui toimub mõni loodusfoto nimetust sisaldav üritus, olgu ta loodusfoto võistlus, looduse õhtu, loodusteemaline telesaade või antakse välja loodusteemailine kirjutis, kerkib meil kuluaarides ikka üles küsimus: mis on loodusfoto? Seni on loodusfoto määratlus jäänud vaid pildistajate, konkurssidel osalejate, auväärt žüriide ja väljaannete toimetajate südametunnistusele. Ka see on üks võimalus defineerida loodusfotot – loodusfoto on see fotograafia liik, mida me ise (pildistajad) peame loodusfotoks. Selliselt läheksime aga peagi ummikusse, sest nii palju kui on pildistajaid-vaatajaid, niisama palju tekib ka loodusfoto määratlusi. Selline süsteemita "mitmekesisus" viib aga mõiste hägustumiseni. Kui me hägustame ühe mõiste, siis tekib kaos. Kui me näiteks ütleksime, et vöötrada on koht, kus inimesed üle sõidutee lähevad, siis tähendab see lõpuks, et vöötrada ennast polegi olemas rääkimata autojuhtide ja jalakäijate vastastikusest mittemõistmisest tulenevatest ohvritest.
Loodusfotograafia määratlus pole seetõttu vaid asi iseeneses ja jutuaineks üksnes tegijate vahel. Sellest, kuidas meie siin Eestis määratleme enda jaoks loodusfotograafia, sõltub loodusfotograafia edasine areng ehk sellest sõltub "teed edukalt ületavate" loodusfotograafide hulk. Ja täpselt samuti sõltub loodusfotograafia laiemalt teadvustatud määratlusest nii pildistajate kui ka pildi vaatajate suhtumine loodusse. Nii nagu selgete käitumisreeglitega vöötrajad vähendavad liiklusõnnetusi jalakäijatega, võib hea loodusfoto ära hoida nii otseses kui ka kaudses mõttes mõnegi mõttetu ohvri nii pildistajate kui ka pildistatavate seas.
Oodates meie endi igati uute ja originaalsete ideede tärkamist ja maailmas levimist peame nentima, et ega Eestimaa pole loodusfoto keskpunkt maailmas. Üha arenevas ja läbipõimuvas maailmas on Eesti looduspiltnikel muu maailma ees ehk suurem eelis meie ilusa looduse näol, kuid loodusfotosid on tehtud ja defineeritud ka mujal maailmas. Pole paha ka selle kogemusega arvestada, eriti kui lisaks Aasta Loodusfoto või Loomafoto konkursil osalemisele hakkavad meie looduse pildistajad mõtlema näiteks osalemisele vahest maailma prestiižikaimal loodusfoto konkursil BG Wildlife Photographer of the Year.
Mõneti on käesolev lugu inspireeritud ajakirjas Cheese ilmunud Timo Marani kirjutisest (Maran, 2003). Tõepoolest, loodusfoto on Eestis teinud läbi tormilise arengu, kuid Timo Maranil on igati õigus nentida, et sisulist diskussiooni loodusfoto näo ja koha üle pole viimasel ajal toimunud. Seetõttu üritangi käesoleva kirjutisega jätkata mõttevahetust selle üle, kas ja kus on piirid, millest alates meil on tegemist loodusfotoga ja kust alates muutub loodusfoto mingiks teiseks fotoliigiks.
Kõikides tõsistes fotoraamatutes algab pildistamise õpetamine ühest lihtsast tõest: selleks et teha paremaid pilte tuleb oma pildistatavat objekti paremini tundma õppida. Kui vaadata laiemalt fotograafia erinevaid valdkondi, siis võimegi objektist lähtuvalt rääkida moefotograafiast, spordifotograafiast, reklaamifotograafiast, teatrifotograafiast, ajakirjandusfotograafiast, pulmafotograafiast, loodusfotograafiast jne. Tõepoolest, objektist tingitud pildistamise iseärasus ongi kõige olulisem valdkonna määratlust mõjutav tegur. Tehnika kasutamise poolest põhimõttelisi erinevusi pole ehk nagu tabavalt nendib Peeter Linnap: "…natuuripildistajate ja moefotograafide vahel ei näi olevat muud ühist kui see, et nad kasutavad sarnaseid (foto)materjale ja töötlevad neid samades laborites. (Linnap, 2002). Ühine on ka see, et sõltumata pildistatavast objektist on fotograafia alati hetke tabamine ja selle jäädvustamine.
Järelikult sõltub loodusfoto määratlus eelkõige sellest, kuidas me määrame ära mõiste loodus. Kui võtame lahti ENE 5. köite, siis sealt loeme, et "loodus on materiaalne maailm, kogu universum, kitsamas tähenduses inimtegevusest mõjutamata keskkond." Ja olemegi kohe omadega ummikus. Mõiste esimese poole järgi polekski olemas ühtegi teist fotograafia alaliiki peale loodusfoto. Ka näiteks auto või moeshow on materiaalne maailm, ometi ei pea õnneks keegi veel auto- või moepilte looduspiltideks. ENE looduse mõiste kitsam tähendus, inimtegevusest mõjutamata keskkond, kitsendaks looduspildi mõistet aga sedavõrd, et juba inimtegevusest tugevalt mõjutatud pildistamise vahendi - fotoaparaadi - kätte võtmine ja loodusse viimine välistab looduslikkuse ja siit ka loodusfoto. Rääkimata sellest, et näiteks inimtegevusest puutumata põlismetsi on Eestis alles vaid 0,02% metsadest (Karoles, 2003). ENE definitsioon pole tekkinud vaid asjana iseeneses. Ta peegeldab üsna ilmekalt nii tänapäeva ühiskonna võõrandumist loodusest kui ka looduse mõiste hägustumist ühiskondlikus teadvuses. ENE looduse määratlus loodusfoto määramisel aitab siiski mõista, miks pakutakse vahest loodusfotode pähe välja ka pilte, mis parimal juhul on vaid kellegi keskkonnakroonika.
Vastuoludest looduse määratlemisel aitab meid üle Jaan Kaplinski. Ta kirjutab: " Sõna “loodus” on eesti keeles vana sõna, “keskkond” hoopis uuem. Wiedemann, kes oli ise tõsine loodusloolane, seda sõna veel ei tunne ja tema sõnaraamatust seda ei leia. …Loodus on midagi, mis pole inimese tehtud, on loodud, tekkinud meieta. Nii on maa ja metsa, jõgede ja järvede, loomade ja lindudega, nii on aga ka inimese endaga" (Kaplinski, 2003). Pärast nii selget ja arusaadavat looduse määratlust saab meil hetkega paika ka loodusfoto: Loodusfoto on inimesest sõltumatu hetke tabamine looduses. See tähendab, et loodusfoto jäädvustab hetki, mille tekkimist inimene (sh. pildistaja) ei kontrolli ega lavasta ja mis jäävad edasi kestma ka pärast pildi tegemist ja pildistaja lahkumist. Just siin peitubki loodusfoto võlu, missioon, haaravus ja eristumine paljudest teistest pildistamise alaliikidest. Ja siin peituvad ka tuhanded ahvatluskarid, mille taha komistada, sest kes meist ei tahaks minna kergema vastupanu teed. Seetõttu on loodusfotos eriti olulisel kohal eetika.
Minu käest on vahel küsitud, kuidas Sa putukaid paigale saad, kas külmutad? Proovisin aastaid tagasi liivikat külmkapi abil paigale saada. Mõttetu üritus, sest lavastatud looduspildist kaob esimesena hing, mis pildistatavalt mingil minule teadmata moel edasi kujutisse kandub. Lavastatud pildil pole ei loom ega taim kunagi loomulikult. Looduses on tuhandeid pisiasju, mis määravad looma, taime või seene olemist. Neid kõiki pole võimalik järgi kopeerida. Aga ahvatlus petmisele on suur, sest palju on neid pildistajaid, kes jõuavad varjendis päevi või isegi nädalaid oodata hetke, mil kotkas istub heas valguses sobival kõrgusel asuvale oksale?
Fritz Pölking on oma koduleheküljel avaldatud essees "Kas loodusfotograafia on ajakirjandus, kunst või vusserdus?" väga täpselt väljendanud:
"Suurel hulgal looduspiltidest on reaalsuse jäädvustamisega sama palju ühist kui hot-dogil lihaga. Kas meil pole kiusatust järgmiselt toimida: korjame metsa alt kokku 8 kärbseseent ja paneme nad uhkeks kogumiks kokku sinna, kus "vaid" kaks seent ees kasvasid, ja müüme nendest tehtud pilti kui loodusfotot?
Seadused nõuavad, et tootja peab tarbijale teada andma, kui tema poolt müüdav kaup pole tegelikult see, millena ta esmapilgul tundub. Kui asendada või sees piim taimerasvaga, siis pole see enam või vaid margariin. Kui šampust toodetakse muljal kui Champagne provintsis, siis on see vahuvein. Kuid loodusfoto kohta pole olemas ühtegi seadust, mis kohustaks piltnikku teada andma lavastusest.
Ma võiksin lasta kodustatud karul tõusta tagajalgadele Wyomingis, teha temast foto ja müüa seda kui tõeliselt looduses tehtud fotot. Ma võiksin ehitada toitmiskohti, pildistada seal kaklevaid loomi ja panna inimesed uskuma, et looduses kõik nii toimubki. Aga mitte midagi ei takista fotograafe käituma ausalt ja alati ütlema, kuidas see või teine pilt on tehtud.\"
Loodusfoto võlu peitub selles, et me suudame edasi anda loodust sellisena nagu ta on. Ja meie pilte vaatavad inimesed ootavad loodusfotograafidelt, et meie pildid kujutaksid autentseid ja unikaalseid hetki looduses. Kui hakkame segama autentseid looduspilte manipuleeritud ja lavastatud piltidega, kaotab kogu loodusfotograafia oma võlu, usaldusväärsuse ja lõpuks ka tarbijad. Hästi loodust tundvad inimesed saavad ka kohe aru, millega on pildil tegemist.
See ei tähenda, et loomade toiduga meelitamine, loomaaia loomade või siis koduloomade pildistamine või peenrale istutatud lillede pildistamine oleks keelatud. Loomulikult võib ka niimoodi pildistada ja sageli on selline moodus peaaegu et ainus võimalus tehniliselt korraliku pildi saamiseks. Samas on loodusfotograafi kohuseks mittelooduslikest tingimustest alati teada anda ja mitte pakkuda lavastust tõelisuse pähe. Samuti ei saa sellised pildid võistelda kunagi ühelgi konkursil looduspiltide kategoorias. Näiteks BG Wildlife Photographer of the Year osalemistingimused välistavad üheselt koduloomade ja kultuurtaimede piltide osalemise ja panevad fotograafile kohuse mainida, kui pilt on tehtud pildistaja poolt kontrollitud olukorras.
Teine, veelgi tähtsam eetikareegel on see, et pildistatav peab oma elu edasi elama ka pärast pildi tegemist. Ükski, kuitahes hea pilt ei õigusta poegi toitva linnu pesahülgamist, pildistamistuhinas maha tallatud orhideed või ära lõhutud herilasepesa.
Kui kaugel on loodusfoto piirid? Kuidas suhtuda inimesse kui looduspildi osasse? Puuris istuv loom iseenesest on topeltmanipulatsioon, kuid puurivarbade vahel vabalt lendavad varblased? Siin läheb otsustamine raskeks. Vahel aitab üksnes "kõhutunne" ja pildi poolt kantavast üldise sõnumi sisu. Üldjuhul on inimene kui ka tema poolt tehtud objektid looduspiltidel erandiks. On ju inimest alati võimalik paluda olla "õigel ajal õiges kohas", mis on sama hea kui lavastus. Samas on alati võimalusi ja olukordi, kus inimene võimendab looduspildi sõnumit, sest ka inimene ise on osa loodusest. BG Wildlife Photographer of the Year 2003 peapreemia sai pilt, kus väike poiss vaatab loomaaias puuris istuvad gorillat. Korraga oleks nagu rikutud kahte reeglit - pildil on nii loomaaialoom kui ka inimene. Kui aga pilti süveneda, siis pilti peidetud sõnum pulbitseb loodussümbolitest. Sellest arusaamiseks tuleb aga aru saada loodusest.
Selleks, et aru saada loodusfotot suunavatest teguritest maailmas tõlkisin ära neli dokumenti: Rahvusvahelise Fotokunstide Föderatsiooni (International Federation of Photographic Art) loodusfoto definitsiooni ning Ameerika Fotograafide Seltsi (Photographic Society of America), Briti Kuningliku Fotograafiaseltsi (The Royal Photographic Society) ja Austraalia Fotograafide Seltsi (Australian Photographic Society) loodusfoto koodeksid. Neis on kirjas nii mõndagi õpetlikku kui ka mõndagi järelemõtlemist väärivat ning kohati ka minu arvates järeletegemist mitteväärivat. Missuguseks kujuneb Eesti oma loodusfoto koodeks, seda näitab loodetavasti lähitulevik. Mina arvan, et seda on meile vaja.
Kuidas suhestuvad omavahel loodusfoto ja kunst? Kui me räägime loodusfotost kui autentsest loodusdokumendist, siis ei tähenda see kuigivõrd, et loodusfoto peaks olema igav kui passipilt. Fotograafia üldised kompositsioonireeglid ja fotograafiline väljendusvorm kehtivad kõikides fotograafia alaliikides, sealhulgas ka loodusfotograafias. Kuid sellegipoolest on heades looduspiltides veel üks faktor, mida üle maailma nimetatakse "vau (wow)" faktoriks. See vau faktor tuleb välja vaid siis, kui näidata oma pilte suurele auditooriumile. Ühel hetkel käib ekraanile ilmunud pildi ajal saalist läbi eriline äratundmiskohin - "vau". See ongi see koht, kus kunst ja loodus ja pilti peidetud sõnum omavahel kokku saavad. Kuidas "vau" faktorit pildile püüda, on raske õpetada, kuid kindel võib olla vaid ühes: "vau" faktor tekib vaid autentsetele looduspiltidele. Ja autentne, manipuleerimata loodusfoto peaks kujunema ka Eesti loodusfoto arengu taganttõukajaks.
Kirjandus:
Kaplinski, Jaan. Mitte keskkond, vaid loodus. Maaleht, 03.01.2003.
Karoles, Kalle (koostaja) 2003. Forest management and protection in Estonia. Estonian Ministry of Environment, Center of Forest Protection and silviculture. pp 58
Maran, Timo, 2003. Loodusest, fotost ja kunstist. Cheese, 3, lk. 30-33.
Linnap, Peeter. Heteroloogiline “fotoversum” ja institutsionaalne ruum. Noorest fotopõlvkonnast IV. Sirp, 11.10.2002.
Pölking, Fritz. Is Nature Photography Photo-Journalism, Art or Blunder? www.poelking.com
Rahvusvahelise Fotokunsti Föderatsiooni (International Federation of Photographic Art) loodusfoto definitsioon:
Loodusfotograafia kujutab elusaid, kodustamata loomi ja metsikuid taimi nende looduslikus elupaigas, geoloogiliste ja teiste looduslike nähtuste mitmekesisust putukatest jäämägedeni.
Kodustatud, puuris või mistahes muul moel piiratud liikumisvabadusega loomade fotod või ka kultuurtaimede fotod on sobimatud.
Inimtegevuse kujutamine fotodel on lubatud vaid selliste loodusobjektide puhul, näiteks kodukakud või toonekured, kes on kohastunud elama inimeste poolt muudetud keskkonnas, või loodusjõudude, nagu keeristormide või tõusulainete poolt tehtud kahju taastamisel.
Sõltumata kasutatavast materjalist peab fotograaf esitama autentse kujutise. Mistahes algse kujutise töötlemine ja muutmine peab piirduma üksnes minimaalse tehniliste rikete retušeerimisega ja ei tohi muuta kujutatu sisu.
Lisaks eeltoodud põhimõtetele peavad kõik loodusfotograafid alati püüdlema parima kunstilise tulemuse poole.
Suurbritannia kuningliku fotograafiaseltsi (The Royal Photographic Society) loodusfotograafia koodeks
Koostatud Kuningliku Fotograafiaühingu loodusrühma poolt ja üle vaadatud 1997 koostöös Kuningliku Linnukaitse Ühingu ja kolme Looduskaitse Nõukoguga
Sissejuhatus
On üks vääramatu reegel, mille järgi tuleb käituda kogu aeg. Pildistatava heaolu on tähtsam kui foto.
See ei tähenda, et fotot ei tohiks üritada teha, kui tavalise liigi pildistamisega kaasneb väike oht pildistatava elule. Mida haruldasem on liik, seda väiksem tohib olla oht pildistatavale. Iga fotograaf peab tegema kõik endast oleneva, et oht pildistatavale oleks võimalikult väike.
Oht pildistatava elule tähendab käesoleva eeskirja kontekstis füüsilise vigastuse ohtu, ärritust, järgnevat kiskjale saakloomaks saamist või vähenenud sigimisedukust.
Tuleb järgida seadusi seal, kus nad mõjutavad looduse pildistamist. Sõites teistesse maadesse tuleb eelnevalt tutvuda kohaliku seadusandlusega. Ilmne puudus seadusandluses ei luba fotograafil oma kõrget standardit alandada.
Üldosa
Fotograaf peab tundma pildistatava objekti bioloogiat: mida keerukam eluvorm ja haruldasem liik, seda põhjalikumalt peab teda tundma. Fotograaf peab ühtlasi piisavalt tundma ka teisi loodusobjekte et ära hoida nende kogemata kahjustamist. Haruldaste loomade ja taimede pildistamist inimeste poolt, kes ei tea nende liikide ohutegureid ega tunne nende elupaiku, tuleb hukka mõista.
Paljude objektide puhul on möödapääsmatu teatud "rohimine" (st. ümbritseva taimestiku mõjutamine) et korrastada nende elupaika või eemaldada varjavad taimed. See tegevus peab olema nii vähene kui võimalik et vältida pildistatava eksponeerimist vaenlastele, teistele inimestele või ilmasitukuteguritele. Taimi ja oksi tuleb eemale painutada, mitte ära lõigata ja pildistamise koht tule taastada oma algsesse seisundisse pärast iga pildistamist. Fotograaf ei tohi jätta maha ilmseid tegevusjälgi. Kui publitseeritakse või pannakse näitusele pilt haruldusest, tuleb hoolikalt jälgida, et tema asukoht jääks saladuseks. Harulduste elupaikadest tohib teavitada vaid kaitsekorralduslikel eesmärkidel.
On oluline, et loodusfotograafia hea maine nimel järgiksid fotograafid üldkehtivaid ühiskondlikke norme. Enne eramaale töötama minekut tuleb hankida luba ja teisi looduses viibijaid ei tohi häirida. Uurimisaladel pildistamine tuleb kooskõlastada asjaosalistega. Surnud, uimastatud, kodustatud, vangistatud, kultuuristatud või mingil muul moel kontrollitud isendite pildid võivad olla küll fotograafiliselt õnnestunud, kuid neid ei tohi esitada metsikult ja vabaduses elavatest isenditest tehtud piltide pähe. Selliste piltide kasutajaid tuleb, sõltumata piltide kasutamise eesmärgist, alati teavitada isegi siis, kui kasutajale tundub antud asjaolu ebaoluline.
Linnud pesal
Tuleb jälgida üldist seadusandlust ja hankida vajadusel vastavad load. Eriti oluline on, et pesitsusajal pildistaksid linde üksnes nende pesitsuskäitumist hästi tundvad fotograafid. On palju muidu kompetentseid fotograafe (ja linnuvaatlejaid), kes pesitsuskäitumist siiski piisavalt ei tunne.
On tungiv soovitus, et haruldasi liike pildistataks üksnes seal, kus nad on suhteliselt arvukamad. Paljusid Briti haruldusi tuleks pildistada eelistatult nendes (meretagustes) maades, kus nad on tavalisemad. Välismaal töötavad fotograafid peavad käituma sama hoolikalt kui nad teeksid seda kodus.
Alati tuleb kasutada varjendeid, kui on alust arvata, et teisel moel pildistamine võib mõjutada lindude pesitsemist. Mitte ükski varjendis viibiva asuka kehaosa (näiteks objektiivi seadvat kätt või ebasobivast materjalist läbi paistev siluett) ei tohi olla väljastpoolt nähtav.
Varjendeid ei tohi püstitada selliste pesade juurde, kus see võib kohale meelitada teisi inimesi või kiskjaid. Kui taoline oht tekib, peab naabruses olema abiline, kes hoiaks tagasi tõenäolised sissetungijad. Ühtegi varjendit ei tohi jätta päevavalges järelvalveta avalikult kasutatavates kohtades.
Pesa juurde ja sealt ära minemise jäljed peavad olema hajusad ja märkamatud. Niipea kui võimalik, tuleb pildistamise vaheaegadel "rohimise" jäljed kaotada.
Kuigi üldiselt on vähe teateid pesahülgamistest pildistamise tõttu, siis nendel juhtudel kui pesa pildistamise tõttu hüljatakse, on põhjuseks liigne kiirustamine. Tuleb jälgida, et varjendi püstitamise ja liigutamise vahel oleks võimalikult pikk vaheaeg. Paljud liigid vajavad vähemalt nädalapikkust ettevalmistust ja see peaks olema miinimumnormiks ka teiste liikide puhul.
Iga ettevalmistava töö etapp peab olema linnu (või lindude, kui pesa eest hoolitsevad mõlemad vanemad) poole omaks võetud enne järgmise kallale asumist. Kui üks järgnev tööetapp on põhjustanud linnu häirimise (kogenud linnupildistaja tunneb sellise käitumise kohe ära), tuleb ettevalmistuses ühe etapi võrra tagasi tulla. Kui linnu häirimine kordub, tuleb pildistamine lõpetada.
Mõnes olukorras on vajalik pesa sissepääsu tähistada näitamaks, kas lind on pessa läinud või mitte. Sellist pesa häirimist tuleb teha nii vähe kui võimalik ja iga järgmise tööetapi korral häirida pesa võimalikult vähe. On ebasoovitav tähistada pesa hilja õhtul, kui lindude aktiivsus on langenud
Distantsjuhtimisega pildistamine on harva rahuldav, kui pole võimalik kontrollida linnu pesas viibimist. Kui kaugjuhtimisega pildistamisega kaasneb vajadus igakordseks katiku vinnastamiseks või käsitsi filmi edasikerimiseks, tuleb sellist pildistamismoodust pidada ebasobivaks sagedase häirimise tõttu.
Kuigi parimaid pilte tehakse sageli haudumise ajal, ei tohi sellel ajal ega ka siis kui munad on äsja munetud, alustada varjendi püstitamist. On vaja oodata kuni linnud on oma uue olukorraldusega jõudnud kindlalt harjuda.
On vähe selliseid liike, kelle jaoks pole oluline varjendisse sisenemise ja sealt väljumise fikseerimine. Kaks või enam inimest on vajalik mõningate liikide korral.
Linnu esimesed pesakülastused pärast varjendisse sisenemist sobivad eelkõige linnu käitumise jälgimiseks mitte pildistamiseks. Mida vaiksemalt katik töötab, seda väiksem võimalus on, et lind seda tähele paneb. Mida pikema fookuskaugusega objektiivi kasutada, seda kaugemal asuvat varjendit saab kasutada ja seda väiksem on risk, et lind seda omaks ei võta.
Fotograafide vahetumine varjendis (ja mistahes teised häirimised) peavad olema viidud miinimumini ja peavad toimuma halva ilmaga (vihm või eriti kuum päike).
Linnupoegi ei tohi kunagi pildistamiseks pesast eemaldada, kui neid pildistatakse pesas, tuleb jälgida, et nad pesast ei põgeneks. Mitte kunagi ei tohi piirata linnpoegade liikumisvabadust.
Pesitsevate lindude püüdmine stuudios pildistamiseks on täielikult ja mistahes tingimustel keelatud.
Lindistatud linnuhäälte kasutamine (territoriaalse käitumise stimuleerimiseks) ja röövloomade topiste kasutamine (ohukäitumise stimuleerimiseks) peab pesitsusajal olema eriti ettevaatlik. Seda ei tohi teha pesa läheduses. Samuti ei tohi kasutada pesitsusalal lisasööta ja lindistatud linnulaulu, et meelitada linde kaamerale lähemale.
Imetajad ja linnud pesast eemal
Kiskjaid ei tohi meelitada varjendi juurde söödaga kohas, kus hiljem saaks varjendit kasutada linnupesade pildistamisel.
Varjendis pildistamist ei tohi teha piirkonnas, kus varjend võib vastutustundetutele jahimeestele ja jäägritele näidata, et sihtmärk on olemas. See on eriti oluline silmas pidada välismaal.
Isegi mitte pesitsevate lindude püüdmine kontrollitud olukorras pildistamiseks pole lubatud. Põhjendatud teaduslikel eesmärkidel kinni püütud lindude samaaegne pildistamine on lubatud eeldusel, et lindude vabaks laskmine pildistamise tõttu ei viibi. Juhul, kui pildistamise tõttu linnu vabaks laskmine viibib, peab see põhjus olema kirjeldatud püügiloas.
Väikeste imetajate kinnipüüdmine pildistamiseks on lubatud eeldusel, et see toimub väljaspool nende paljunemisaega ja nad lastakse võimalikult kiiresti tagasi nende looduslikku elupaika. Siiski pole selline teguviis soovitatav. Mingil moel ei tohi looma taltsutada, kui see võib edaspidi seada ohtu tema elu. Talveunes loomi ei tohi kunagi pildistamiseks üles äratada.
Nahkhiired vajavad erilist tähelepanu. Kui neid häirida pesitsuskoloonia läheduses, siis võivad nad muidu ohutu koha maha jätta. Kõik nahkhiired on kaitsealused liigid ja ühtegi neist ei tohi pildistada nende ööbimiskohas kui selleks pole taotletud vastavat luba. Nahkhiired on eriti tundlikud häirimisele ja on olemas tõendeid, et olulisi talvitumispaiku on hüljatud pildistamisest tingitud häirimise tõttu. Tavaliselt antakse nahkhiirte pildistamise lubasid välja vaid kogenud nahkhiirtespetsialistidele.
Erilised kaitsealused liigid
Ohustatud liigid nagu saarmad ja oravad on vastavalt seadustele täieliku kaitse all. Nende liikide pesade, urgude ja varjekohtade juures pildistamisele laienevad täpselt samasugused piirangud nagu pesitsevate lindude pildistamisele. Kõikidel kaitstavatel liikidel pole kindlaid varjekohti. Sellised liigid on kaks roomajaliiki, kaks kahepaikse liiki ja paljud väga haruldased päeva- ja ööliblikad. Parim reegel on: \"Kui kahtled, ära tee.\" Näiteks ei tohi liigutada elupaigas asuvaid objekte selleks et otsida pildistamiseks seal elavaid vaskusse.
Liike, mis pole täieliku kaitse all võib koguda loodusest ilma loata ja kasutada selleks erinevaid püüdmismeetodeid, kaas arvatud liblikavõrgud.
Mitmeid teisi loomi, nagu karihiired, siilid ja kivinugis, ei tohi ilma loata kinni püüda. Nende püüdmiseks tuleb taotleda luba.
Teised loomad
Külmavereliste ja selgrootute loomade ajutine viimine looduses stuudiosse või vivaariumisse (akvaariumi) on laialdaselt kasutusel olev praktika. Kui loom on loodusest pildistamiseks ära viidud, tuleb ta tagasi oma algsesse elupaika viia nii kiiresti kui võimalik.
On ebaseaduslik loodusest mistahes moel kinni püüda ja ära viia liike, mis on kantud vastavatesse kaitsealuste loomade nimekirjadesse. Putukapildistajad peavad tundma neid liike, mille püüdmiseks on vajalik luba.
Külmutamine või uimastamine selgrootute rahustamiseks pole soovitav. Kui mikroelupaiku (näiteks puukoor, rannakivi jms.) on häiritud, tuleb need taastada pärast pildistamist. Looduskaitsealadel ei tohi elupaiku kahjustada isegi siis, kui selleks andis loa maaomanik.
Taimed
Üldosas toodud kommentaarid \"rohimise\" kohta on eriti olulised avalikkusele kättesaadavates kohtades kasvavate haruldaste taimede korral.
Fotograafid peavad olema teadlikud kohtivatest seadusandlikest aktidest. Ei tohi üle kaevata ühtegi taime ilma maaomaniku või tema esindaja loata. Enam kui saja väga ohustatud liigi korral, sealhulgas väga haruldased orhideelised, on keelatud ka taime maapealse osa noppimine. Sega tuleb hoiduda ümbritseva taimestiku, kus võivad olla selle liigi tärkavad taimed, kahjustamisest. Kui pildistamine muutub taimede kaitsmisele kaasa aitamise asemel taimi kahjustavaks, võib tekkida surve suuremate seadusandlike piirangute kehtestamiseks nende õitsemise ajal analoogselt lindude pesitsusaegsele häirimiskeelule.
Mitte ühtegi haruldust ega tema osa ei tohi noppida (veel vähem üles kaevata) stuudios pildistamiseks või paigutada neid ümber kohapeal mõne teise taime juurde selle pildistamiseks.
Pildil kujutatu õigsus
Loodusfoto peab edasi andma tõepärase pildi sellest, mida fotograaf nägi pildistamise ajal.
Algset fotot ei tohi mistahes olulisel moel muuta ega lisada sinna midagi teistelt piltidelt kas pimikus või digitaalse/elektroonilise manipulatsiooni abil. Väikeste tehniliste vigade ja tähelepanu kõrvalejuhtivate asjade eemaldamine on lubatud.
Seadusandlus
Fotograaf peab tundma järgmisi seadusi ja nende parandusi (järgneb loetelu Briti seadustest).
Austraalia Fotograafide Seltsi (Australian Photographic Society) loodusfotograafia koodeks
Loodusfoto definitsiooni aluseks on Austraalia koodeksis võetud The International Federation of Photographic Art definitisoon.
1. Sissejuhatus
Pildistades loodusobjekte häirib fotograaf alati teatud määral pildistatavat objekti. Selleks, et häirimist vähendada, on fotograafide seltsi loodusfoto osakond koostanud kõigile ühingu liikmetele järgmiseks reeglite kogumi, mida nad peavad järgima kui pildistavad loodusobjekte.
2. Üldosa
Pildistatava heaolu on palju tähtsam kui foto. See kehtib ühtviisi geoloogiliste kui bioloogiliste objektide kohta. Tuleb kinni pidada kõikidest kohalikest ja rahvuslikest kaitsemeetmetest. See tähendab ka vastavate lubade hankimist liikumispiiranguga alade külastamiseks. Samuti tulek küsida luba maaomanikelt enne nende maale minemist. Ümbrust tuleb võimalikult vähe häirida.
Kõige tähtsam on, et fotograafil oleksid sobivad teadmised pildistatava objekti kohta enne kui ta teda pildistama hakkab. Ebatavaliste objektide kohta peavad olema ulatuslikud teadmised. On tähtis, et fotograafil oleksid üldised teadmised ka teiste koosluses elavate organismide kohta, et tema tegevus pildistamisel ei ohustaks ega häiriks ka neid. See kehtib iseäranis väikeste eluvormide kohta.
3. Eriosa
3.1. Linnud pesal ja mistahes loomade paljunemine, toitumine või pessa tagasitulemine
Kõige tähtsam on meeles pidada, et mistahes looma pildistamine nendes tingimustes võib põhjustada ohtu loomale kas fotograafi kohalolekuga, tema tehnikaga või varjendiga. Nendes tingimustes pildistamise võivad ette võtta üksnes need, kellel on põhjalikud eelteadmised looma või linnu käitumisest ja seda võib teha alles pärast põhjalikke konkreetse isendi vaatlusi, et olla kindel et pildistamisega ei häirita looma või lindu. Järgnevad tingimused kehtivad nii varjendist pildistamise korral kui ka sel korral, kui kaamera ja muu tehnika pannakse objekti lähedusse ja seda kasutatakse kaugjuhtimise abil. Kus on kasutatud sõna \"varjend\", siis see tähendab ka kaamera ja tehnika ülespanekut.
Mistahes taimede liigutamine peab olema minimaalne ja piirnema põhiliselt segavate taimede kinnisidumisega. Taimed kaitsevad tihti röövloomade, päikese, vihma ja tuule eest. Eemaldades kaitsva taimestiku vähendame me sellega pildistatava ellujäämisvõimalusi. Mistahes kinniseotud taim tuleb vabastada kohe pärast pildistamist. Varjendit tuleb kasutada vaid olukordades, kus nad pole avalikkusele nähtavad. Varjendit ei tohi jätta valveta kohas, kus sinna võivad sattuda juhuslikud möödakäijad. Enne varjendi paigaldamist on oluline välja selgitada looma liikumisrajad, et varjendiga mitte tema elu segada. Loomadel võtab varjendiga harjumine aega. Seetõttu tuleb neid ehitada pikkamööda või siis kaugel eemal ja siis järk-järgult lähemale nihutada. Pärast iga tööetappi varjendi püstitamisel peab fotograaf taanduma ohutusse kaugusse ja jälgima olukorda binokliga. Kui mistahes staadiumis varjendi ehitamine häirib looma oluliselt tuleb varjendi püstitamine viia tagasi eelmisse etappi või hoopis üldse kõrvaldada.
Tuleb hoiduda varjendite püstitamisest pesade lähedusse, mida alles ehitatakse või kui munad on pesas. Sellel ajal on pesa hülgamine palju tõenäolisem kui ajal, mil pojad on juba pesas. Varjendi omaks võtmiseks kulub tavaliselt umbes üks nädal.
Varjendisse sisenemine peab toimuma muutuvat looklevat rada pidi. Tuleb vähendada võimalust, et varjendini tallatakse sisse püsiv rada või lõhnajälg. See mitte ei meelita kohale teisi inimesi vaid inimese lõhn võib kohale meelitada metsikuid kasse ja rebaseid.
Mitte kunagi ei tohi puudutada pesa, pesaõõnsust, mune ja poegi. Elektronvälguti kasutamisel peab olema väga ettevaatlik. Välklambi pead tuleb tavaliselt hästi varjata ja kui välklampide kasutamine häirib tugevalt looma, tuleb nende kasutamisest loobuda. Lindistatud häälte, röövloomade topiste ja teiste loomade kui sööda kasutamine pole lubatud. Mistahes muu sööda kasutamine on ebasoovitav ja peab piirduma üksnes olukordadega, kus see ei põhjusta loomadele mingit riski. Vabalt elavate loomade pesalt kinni püüdmine on enamikul juhtudel ebaseaduslik ja seda ei tohi kunagi teha pildistamise eesmärgil kui just pole tegemist eriliselt vajaliku dokumendiga teaduslikuks uurimistööks, milleks on antud ka vastav luba.
3.2 Putukad
Putukaid tuleb pildistada seal, kus me neid leiame. Mitte mingil juhul ei tohi neid uimastada külmpapis jahutamisega või mõne ainega.
3.3 Taimed
Lilli ei tohi noppida ega taimi ei tohi üles kaevata loodusfotograafia stuudioseadeks. Pole lubatud taimi pügada pildi kompositsiooni parandamiseks. Taime ümbrus tuleb säilitada võimalikult looduslähedasena. Mahakukkunud lehtede või muu varise ümberpaigaldamine peab olema nii minimaalne kui võimalik ja nende asetus tuleb taastada pärast pildistamist. Teiste elusobjektide eemaldamine pildi parandamise eesmärgil pole lubatud.
3.4 Teised loodusobjektid
Mitte ühtegi loodusobjekti ei tohi kahjustada, liigutada või eemaldada.
4.Foto
Iga loodusfoto peab jäädvustama seda, mida fotograaf nägi pildi tegemise ajal. Järgneva pilditöötluse ajal pimikus või arvutis peab ta kindlustama, et mingeid suuri muudatusi, lisandusi või eemaldamisi pildilt ei toimu. On lubatud eemaldada vaid pisivigasid või väikseid tähelepanu kõrvale juhtivaid asju.
5. Koodeksi rakendamine
Käesoleva koodeksi eesmärgiks on pildistatavatele objektidele ja neid ümbritsevale keskkonnale kahju tegemise vältimine. Eeldatakse, et kõik Austraalia Fotograafide Seltsi liikmed peavad sellest kinni. Koodeksi järgimine on lihtsam, kui enne pildistamist õpitakse pildistatavat tundma ja kindlustatakse selliselt, et pildistav ei satu ohtu. Kui loodusosakonna nõukogule saab teatavaks, et mõni seltsi liige on tõsiselt ja lahtlikult rikkunud käesolevat koodeksit, siis edastab loodusosakonna nõukogu selle informatsiooni seltsi juhatusele.
Ameerika Fotograafide Seltsi (Photographic Society of America) loodusfotograafide koodeks
Sissejuhatus
Ameerika Fotograafide Ühingu loodusosakond, selleks et aidata kaitsta kõiki loodusobjekte ja keskkonda on vastu võtnud käesoleva koodeksi kui juhtmaterjali kõikidele fotograafidele.
Üldosa
Alati ole hooliv oma pildiobjektide suhtes, olgu nad loomad, taimed või mineraalid. Mistahes elusolendi tapmine või haavamine ei ole loodusfotograafiale kohane. Ole hooliv oma kolleegist pildistaja suhtes. Loodusfotograafia hea maine nimel järgi üldkehtivaid ühiskondlikke reegleid. Enne avalikkusele suletud territooriumile minekut hangi selleks luba.
Õpi oma pildiobjektide looduslugu, geograafilisi ja geoloogilisi iseärasusi. Mida keerukam eluvorm ja haruldasem liik, seda suuremad peavad olema Sinu teadmised, hoolivus ja austus. Järgi kõikjal rahvusparkides ja looduskaitsealadel looduskaitsealade töötajate juhtnööre.
Linnud ja teised väikesed loomad
Jälgi linde ja teisi väikseid loomi nii, et nad ei märkaks Sinu kohalolekut. Selliselt saad sa võimaluse tundma õppida nende igapäevaelu huvitavaid külgi. Kui pildistad pesa juures, ära jäta mune või järglasi liigselt päikese, külma, vihma või lume kätte, sest see võiv põhjustada nende surma ja/või vanemate pesahülgamise. Sama kehtib ka väikeste loomade, roomajate ja teiste eluvormide urgude või varjepaikade juures.
Puuokste või rohu lõikamise ja murdmise asemel pesa või varjendi juures seo oksad kinni või painuta rohi maha kivide või okstega. Enne kui oksad eemale painutad, valmista vajadusel ette ajutine vari. Kui pildistamine on lõppenud, aseta asukate kaitseks kõik endisele kohale tagasi.
Üldiselt ära hoia varjendit pesa või uru juures kui vanemad pole poole tunni jooksul tagasi pöördunud, seda eriti kuumadel või külmadel päevadel. Ära ehmata linde pesalt selleks et saada pilte nende tagasitulemisest. Selliselt võid põhjustada mudade või poegade surma. Ka tavaline pesakülastuse intervall pole kuigi pikk. Eelistatult püüa varjend saada pesa või uru lähedusse püsti mitte kauem kui 15 minutiga. Vanemate tagasipöördumine võib varjendi püstitamise järel võtta kauem aega. On parem, kui saad varjendi püsti panna juba autos ja kanda selle siis oma kohale. Ära sõida varjendi juurde autoga ega ära mine sinna jalgsi, kui varjendis on juba keegi. Sellega võid ehmatada ära teise pildistaja objekti ja sellega rikkuda tema pildi.
Hoidu varjendi püstitamisest pesa, uru või varjepaigale liialt lähedale. See võib põhjustada vanemate pesahülgamise ja sellega jätta pojad kiskjate meelevalda. Kaalu oma tegevus hoolikalt läbi. Ära võta linde ega teisi väikseid loomi kätte. Vanemad võivad nad maha jätta. Rada varjendist pesa, uru või varjepaigani peab olema varjatud. Niipea kui võimalik, tuleb pärast pildistamist pildistuskoht taastata oma algsesse seisundisse. Varjendeid ei tohi püstitada pessa, urgu või varjepaika toovatele radadele ja nad ei tohi tuule käes laperdada.
Külmavereliste ja selgrootute loomade ajutisel toomisel pildistamiseks stuudiosse või akvaariumisse peab olema väga ettevaatlik. Mõnedes osariikides tuleb selliseks tegevuseks taotleda vastav luba. Pildistamisele järgnevalt tuleb kinnipüütud loomad viia tagasi nende elupaika nii kiiresti kui võimalik.
Asjatundlik fotograaf ei pea kunagi pildistamiseks taimi korjama. Paljudes osariikides, rahvusparkides ja looduskaitsealadel pole lillede korjamine mitte ainult keelatud ja tõeline loodusfotograaf on ühtlasi nende esimene kaitsja.
Kui kive või oksi või teisi loodusobjekte tuuakse teaduslikult korrektse ja fotogeeniliselt sobiva tausta loomiseks stuudiosse, tuleb need viia tagasi nende algsesse asupaika
Kuivõrd "rohimine" on sageli vajalik pildistatava vahetu ümbruse lihtsustamiseks, ei tohi see seisneda taimede ülestõmbamises, lõikamises või mõnel muul moel taimede hävitamises. Põlvitamise ja saapaninaaukude tekkimist tuleb vältida.
Ära talla õrnadel elupaikadel, eriti rohumaadel, soodel ja lillekobaratel. Pea meeles, et elupaikade kahjustamine mõjutab kõiki liike ökosüsteemis.
Putukad
Putukad või ämblikud, keda püütakse pildistamiseks kinni, tuleb lasta lahti kinnipüüdmise kohas piisavalt lühikese aja jooksul. Päeval lendavaid putukaid, eriti liblikaid ja herilasi, on kõige lihtsam rahustada hämaras ruumis töötades, kasutades teravustamiseks nõrka taskulampi. Jahutamist võib kasutada üksnes selliste putukate nagu mardikalised ja sihktiivalised. Päevaliblikad, paljud ööliblikad ja kõik putukavastsed ei talu sellist kohtlemist. Külmutamist ei maksa isegi proovida.
Pildistaja ei tohi seada ohtu putukate elu. Pea meeles, et ka nendel on oma osa loodusliku tasakaalu säilitamises. Kui pildistate putukaid ja ämblikke otse looduses, saate märksa tõepärasema pildi.
Tõusu-mõõnalompide objektid
Tõusu-mõõnalompide loomadel on eriline ökoloogiline nišš. Loomad, kes elavad kividel või kivide all hukkuvad, kui kivi pildistamiseks ümber pöörata ja siis seda algasendisse tagasi mitte panna. Kõik mereloomad, keda on oma elupaigast mingil põhjusel välja viidud, tuleb sinna tagasi tuua. Mõned tõusu-mõõnalompide loomad, nagu madutähed on eriti õrnad. Käitu nendega eriti õrnalt. Mereloomad vajavad väga hapnikurikast vett ja võivad kiireti surra, kui nad pannakse ilma õhustamiseta ja temperatuurikontrollita akvaariumi.
Vesilikud, salamandrid ja teised kahepaiksed
Kuigi need loomad on suurepärased akvaariumis pildistamiseks, ei tohi neid hoida pildistamiseks akvaariumis enam kui mõned tunnid, kui just neile ei anta sobivat toitu ja ei hoita eriti hästi jäljendatud looduslikes tingimustes. Kui nende rahustamiseks kasutatakse jahutamist, tuleb seda teha erilise tähelepanuga ja vaid lühiajaliselt. Viimati öeldu kehtib kõikide loomade kohta.
Roomajad
Sisalikke ja madusid tohib kinni hoida vaid lühiajaliselt, sest kunstlik toitmine pole paljude liikide korral edukas. Kui neid hoitakse üle öö järgmisel hommikul pildistamiseks, tuleb neile valmistada varjupaik, mis oleks samad tingimustega kui nad kasutaksid looduses. Madusid ei tohi kunagi tõsta üksnes kaelast kinni hoides, sest nii võib tõsiselt vigastada nende selgroogu. Samuti ei tohi neid tõsta vaid sabast kinni hoides.
Geoloogia
Ajaloolisi piktogramme ja nikerdusi ei tohi kunagi mistahes moel muuta, millegagi katta ega mõjutada pildistamise jaoks isegi kui nad ei kvalifitseeru kui loodusobjektid.
Pildistades õrnu koopamoodustisi või kristalle, ei tohi neid liigutada ega murda. Ka teised tahavad neid näha. Pea meeles, et kahjustatud taim võib mõne päeva jooksul paraneda, kuid kahjustatud kristalli või mõne teise koopamoodustise tekkimine võttis aega kümneid tuhandeid aastaid ja tänapäevaste geoloogiliste tingimuste juures võib rikutud objekti paranemine osutuda hoopis võimatuks. Ka õrnu erosioonivorme ei tohi kahjustada. Las loodus muudab neid ise.
Mitmesugust
On ebaeetiline pilduda kive looma poole, et see muudaks oma asukohta. Mõtlematu teguviis võib sundida looma lahkuma oma harjumuspärasest elupaigast, sest ta leiab fotograafi olevat talumatuks nuhtluseks. Kui meie poole peletatud loom peab liikuma teise looma poolt asustatud alale, tekib sellest uus pinge. Eemale peletatud loom võib ka sattuda toidu ja vee osas ebasobivale alale.
Loodusprogrammid või artiklid, mis soovitavad või kirjeldavad loodusfotograafia viise, mis ei vasta käesolevale eeskirjale ei kuulu esitamisele Ameerika Fotograafide Ühingu rahvuslikel või regionaalsetel kokkutulekutel või ühingu ajakirjas. Programmidirektorid peavad saatma käesoleva eeskirja koopiad valikusse kuuluvate programmide tegijatele, sealjuures eriti rõhutades eeltoodud fakti. Ka ühinguga seotud klubid, nõukogud ja haruorganisatsioonid peaksid seda praktikat rakendama.
Loodusfotograafia
Loodusfotograafia kasutab fotograafiat vaid selleks, et jäädvustada piltidel loodusloo kõiki harusid, välja arvatud antropoloogia ja arheoloogia, sellisel moel et asjatundja oleks võimeline kindlaks tegema pildil kujutatu ja kinnitama tema ausat esitamist.
Loodusfoto sisulist külge peab hindama rohkem kui tema tehnilist külge. Inimtegevus peab piltidelt puuduma välja arvatud harvadel juhtudel, kus see tugevdab loodusloo edasiandmist. Teaduslike märgiste olemasolu loomadel on lubatud.
Fotod kunstlikult aretatud taimedest või loomadest, ümberpaigutatud isenditest või ilmselged lavastused on sama sobimatud kui on sobimatu mistahes fotograafilise tõe muutmine välja arvatud detaile kujutava mikro- või makrofotod ja teaduslikud märgised metsikutel loomadel.
("Autentne loomafoto\ kujutab ühte või paljusid vabalt elavaid, mitte millegagi piiratud organisme oma loomulikus või omaks võetud elupaigas. Loomaaias või loomaparkides tehtud fotod ei ole kohased ühingu loomafoto medalile konkureerima.)
