Kuu aega rätsudega


Artikli lisas: Sven Zacek (Sven Z.) Tekst ja fotod: Sven Začek

Värskelt on veel meeles eelmine aasta, mil need vahvad linnud oma maja lähedusest enda jaoks avastasin. Kontorilaua taga istudes ootasin pikisilmi õhtut, et saaks jälle kasvõi korraks nende imepärast jahistiili näha.

Nimelt on kõrvukrätsudel ainulaadne jahipidamisstiil kakuliste seas, sarnane on ainult veel soorätsul. Saagilennul tiirutavad nad madalal väljade kohal tehes aeg-ajalt 90-kraadiseid pöördeid ning kukkudes pea ees maha järjekordse suutäie järele. Tavaliselt kasutavad kakud passimistehnikat, mille põhimõte seisab kuulamises, pidevas lähemale liikumises ning siis saagile lagipähe kukkumises. Seda tehnikat kasutavad ka kõrvukrätsud, kuid ainult väljaspool pesitsusaega. Pesitsusajal panevad poegade haledad toidumangumise häälitsused vanalindudel südame verd tilkuma, mistõttu tuleb kasutada kiiremat kuid ka suuremat pingutust nõudvat jahimetoodikat.

Kui kõrvukräts on erinevalt soorätsust täielikult öölind, siis siin toob jällegi kardinaalse muutuse pesitsushooaeg. Sest ega nälg ei anna häbeneda ning pojukesed tõstavad kisa juba mitu tundi enne loojangut. Vanemad kannatavad veel nii kaua kui võimalik ning siirduvad siis lähedal asuvatele väljadele tiirutama ning sööki kandma. Jahipidamist alustab õhtul isaslind, emane jääb poegade juurde kaitsesse, et enne pimenemist keegi neile kallale kippuma ei hakkaks. Peagi läheb ka emane isasele seltsiks. See on väga ilus vaatepilt kuidas isane teda siis saagilennul tervitab. Lendab emasele vastu ning siis sööstavad mõlemad korraks natuke kõrgemale, kuid sellega lõbu lõppebki, sest töö tahab tegemist.

Selgus, et väga tähtis osa on ka ilmal. Kehva ilmaga alustati lendamist tunduvalt hiljem. Ise arvasin siin olevat mitu põhjust. Esiteks, ei kipu külmaga pojukesed nii aktiivselt liikuma ja rabelema ning alustavad hädakisaga natuke hiljem. Teiseks, viivitavad jahedamaga ilmselt oma igapäevaste toimetustega ka saakloomad, mistõttu polegi põhjust varem jahtima hakata. Päris selgusele ma veel ei jõudnud, selleks tuleb veel vaadelda. Kuid tulevik ei paista neile helge olevat.

Vähemalt mitte minu maja ümbruses. Praegused jahimaad on ilusti juba kruntideks jaotatud, kommunikatsioonid veetud, osad juba mahagi müüdud ning ootavad nüüd ehitamist. Seega peavad need kaks paari, keda ma siiani jälgida olen saanud omale uued jahialad otsima. Minagi pean siis uue süsteemi paika panema. Praeguseks oli välja kujunemas juba teatud rütm, kus kandis hakati lendama varem, kuhu suunduti viimase valguse ajaks. See andis mulle hea võimaluse positsioone muuta ning õigel ajal õiges kohas olla.

Selge on ka see, et uued jahimaad on kindlasti kehvemad, sest looduses valitakse alati paremad kohad enne ning halvemad jäetakse vabaks. Nüüd hõivavad rätsuhierarhias tugevamad paremuselt järgmise territooriumi ning nõrgematele jäävad veelgi kehvemad alad. Mina leian, et paljud liigid sedamoodi ka hääbuvad. Või ei suuda enam juurdekasvu luua. Sest nad tõrjutakse järjest kehvematele aladele, kus lihtsalt pole võimalik järglastele piisavalt toitu hankida.

Tänavune aasta on hea hiireaasta. Selle tõestuseks kõlguvad kuusehekis neli peaaegu täiskasvanud rätsupoega. Teise paari pesitsus on natuke hilisem ja mul pole olnud võimalust nende pojukesi veel kokku lugeda. Lisaks pesitsevad nad ühes metsatukas kõrge kuuse otsas ning seal on loendamine tunduvalt raskem. Kuid mangumishääli võib lausa mu koduaknast kuulata.

Kõrvuka pildistamisel on kõige tähtsam vaatlustega paika panna tema jahitrajektoor. Alguses tundus asi mulle väga lootusetu, sest väljad on ju suured ja neid on mitu. Peagi rahulikult vaadeldes sain aga pihta, millistest kohtadest talle meeldib üle lennata ning milliseid igal jahilennul kindlasti kontrollib. Omad lemmikud vist. Raske on aga saada taevast erinevat tausta pärast õnnestunud jahti. Saak käes, tõuseb räts kohe kõrgele ning lendab otsejoones pesale. Seega ainus võimalus on siis kui saagi tabamine toimub sinu nina ees, kuid seda kahjuks sel aastal ei juhtunud.

See võib olla erinev, kuid jahilennul rätsud inimest eriti ei kartnud. Niimoodi põõsa serva varjudes või siis kuskil liivahunnikul kükitades jäi minu rekordiks pooleteise meetri kõrgune ülelend. Selleks ajaks langetasin kaamera ja vaatasin otse minu suunas alla vaatavale kaku sügavoran˛idesse silmadesse. See oli võimas tunne. Sama võimas on see, et nad ei tee lennul mitte kõige vähimatki häält. Tavaliselt oleme ju harjunud, et varesed nii lähedale satuvad, kuid siis on kuulda tõsist vehkimist ja tiibade sahinat. Kaku puhul on lend aga täiesti helitu. Alguses on sellega raske harjuda, selline imelik tunne tekib nagu oleks midagi puudu. Seega on hea just valida positsioon niimoodi, et keset lagedat püsti ei seisaks, vaid natuke ikka varju jääks. Kui valitud koht on vahetult jahilennu trajektoori kõrval, siis tuleb lihtsalt oma hetke passida.

Õhtut alustasin alati koos konverteriga. Valguse hääbudes tulistasin ilma. Leidsin, et ilma kuulpeata statiiviga mina lendu jälgida ei jõudnud ning palju pilte läks untsu. Niisiis otsustasin teha lennupildid käest ning need õnnestusid üllatavalt hästi. Punktiga peab ettevaatlik olema. Minu suurimaks probleemiks oli liiga varajane vajutamine. Pean hoiatama, et klõpsu peale muutis kakk alati trajektoori. On ka loomulik, et ülipeeneid helisid kuulatav hõljuklendur lausa kohkub 20D kõvast katikulaksust. Kuna ma aga ei suutnud tajuta kaadri servasid siis kui ise paaniliselt teravustamispunkti kakul hoidmise peale keskendusin, siis ikka juhtus nii, et vajutasin liiga vara ja lasin hea võimaluse käest.

Nüüdseks on pojad juba päris suured ja enam nii palju toitu ei vaja, mistõttu jääb jahipidamine peamiselt öiseks lõbuks. Mulle tähendab see jällegi aasta aega kannatamist ning lootmist, et nad ka järgmisel aastal jälle siia lähedusse pesitsema asuksid.

Artikli kommentaarid


poolveeline 16.06.2005, 11:53
Ääretult põnev on see rätsude jälgimine. Mind hämmastab see, et Eesti levinuima kaku kohta pole meil selliseid pilte veel tehtud, kuigi ilmselt paljude inimeste majade lähedal ikka rätsusid leidub, nakatunud Svenni kirest leitsin isegi rätsu koduterritooriumi mis toimus küll pool juhuslikult. Mulle meeldib just see, et kui inimene süveneb, siis leiab ta ka kodu lähedalt väga ürgset loodust, selleks ei pea alati põlismetsa ummisjalu jooksam, et selliseid elukaid näha. Kõrvukas on minu jaoks väga ürgne tegelane kell ümber lausa teatav müstika. Egas midagi tunnustus autorile, minujaoks on sellised kõrvuka pildid palju väärtuslikumad kui ilves metsateel.
käpp 16.06.2005, 22:00
Aitäh, Sven - pildid ja jutt koos loovad hea terviku
Tanel A. 16.06.2005, 22:28
Hea ülevaatlik jutt kõrvukrätsude elust ja jahi pidamisest. Artikli juurde kuuluvad pildid on ka väga hea.
Jaak Põder 16.06.2005, 23:20
Peab ütlema. et kui öökullilised mind enne külmaks jätsid, siis Sa suutsid selle artikliga huvi tekitada. Vaatame, mis sest tuleb -- kas 'aitäh' või 'käi jala'. ;-).
Sven Z. 17.06.2005, 18:32
Ma lootsingi sellel aastal saada sihukese tervikliku pildimaterjali. Lennud, istuvad, pojad, pesa. Nii hästi ei õnnestunud nagu lootsin, kuid algus sai tehtud. Ning mis peamine - tulevikku silmas pidades sai palju väärtuslikke kogemusi. Rõõm kuulda, et minu lugu ja pildid suutsid huvi tekitada.
MarkoH 17.06.2005, 19:01
head ja harivad tähelepanekud. pro. kiidan väsimatut sõbrameest...endal mul sellist "ahvi" kannatust pole...
sootuluke 19.06.2005, 22:52
mulle tundus, nagu oleks artikkel minu kodukoha rätsudest. avastasin nad tänu nende pojakeste hädakisale ja mõtlesin, kes see küll on. läksin üks õhtu kl 11 paiku koos oma just 10-kuuseks saanud pojaga lihtsalt õue jalutama, et leida üles see põnev tegelane. leidsingi ja oli niiiiiiii võimas tunne. nad istusid suure kuuse okstel ja vaatasid minuga tõtt. tegin ka oma tavakasutaja digikaga mõned klõpsud. teie piltidega neid muidugi võrrelda ei anna, aga endale jäävad need seda mõnusat tunnet meenutama:) aitäh toreda artikli eest!
Sven Z. 27.06.2005, 21:21
Lisasin eelmise nädala pildimaterjali.
Cornelius 21.07.2005, 23:34
Mina, kes ma ennem pole artiklite vastu suuremat huvi tundnud, leian nüüd, et oleks pidanud ammu neid uurima. Kahjuks puuduvad laialdased teadmised loodusest ning need artiklid väga heaks õppematerjaliks :) Eriti võhikutele. Austust autoritele.
Tõru 26.09.2005, 20:02
"Sealt ta lendab otsejoones mu poole ja siis üle pea..." See on tõesti võimas tunne. Nägin ka seda ilusat lindu jahti pidamas ja tänu siin olevatele piltidele ning artiklile tundsin kõrvukrätsu kohe ära. Kahjuks oli minu objektiivi jaox liiga hämar,et pildile jäädvustada. Väga hea artikkel ja väga ilusad pildid.
Artikli kommenteerimiseks pead olema sisse loginud...