Kopra jäädvustamine
Artikli lisas: Remek Meel (poolveeline)
Tekst ja fotod: Remek Meel
Kobras on poolveeline imetaja, kelle elupaikadeks on kõikvõimalikud veekogud, mille kaldavööndis leidub piisavalt toiduks kasutatavaid liike ning eriti oluline on söögiks tarvitavate puittaimede esinemine.
Kopra arenenud meelteks on kuulmine ja haistmine, nägemine on vilets, kuid liikumist enda läheduses märkab ta hästi.
Praegu on Eestis kopra asustustihedus suur, sellest sõltuvalt ka parim aeg looma elutegevust jälgida ning pildistada. Nagu tavalise, nii ka fotojahi edukus sõltub jäädvustatava liigi elutegevuse ja selle iseärasuste põhjalikul tundmisel.
Alljärgnev jutt käib eranditult metsiku kopra pildistamisest, mitte inimesega harjunud talutiigi koprast. Loomulikult on inimesega harjunud looma lihtne pildistada ja hea tulemus on saavutatav kerge vaevaga. Fotojahti peetakse siiski metsikutele loomadele.
Esmalt tuleb leida koprapesakond, kes asuks piisavalt avatud paigas.
Seejärel tuleb õppida tundma konkreetse pesakonna kombeid, sest mõned liiguvad pimedal ajal, teised tulevad õhtul varakult välja, kolmandad tegutsevad veel hilistel hommikutundidel. Kõige otstarbekam on valida kindel piirkond, kus kõigi pesakondade tegemised hästi teada, siis on võimalik pidevalt jälgides avastada parimaid pildistamise situatsioone. Üldiselt käituvad pesakonna liikmed sarnaselt. Tavaliselt väljub urust esimesena vana isa ja/või emaloom, kes asub tähistama territooriumi piire, see on nii ka ajal, mil territooriumit ei tähistata. Seejärel väljuvad urgudest nooremad pesakonna liikmed. Selline käitumine pole siiski eranditeta reegel.
Pildistamiseks valitava pesakonna asukoha juures tuleks jälgida ka ligipääsetavust. Tihti on kopra territooriumid väga liigestatud ja asuvad paikades, kuhu ei saa paadiga ega jalgsi, kuid hinnaline fototehnika võib vesistes kohtades kerge vääratuse tõttu kasutuks muutuda. Ligipääs on parem talvisel ajal, kui veekogud on jääs.
Sügisel hakkavad koprad hoogsalt koguma talvevarusid ning loomad on aktiivsed sageli ööpäevaringselt, mistõttu neid on ka sagedamini näha. Fotografeerimisel sel perioodil on negatiivseks küljeks valge aja vähesus. Sügisesel perioodil parim aeg kobraste pildistamiseks on esimese jää tulekul. Siis on võimalik näha, kuidas koprad peaga jää sisse auke löövad või rajavad jäässe kanaleid, mida mööda toiduvarusid parvetada. Kuni püsivate külmade saabumiseni käivad loomad üsna aktiivselt väljas toitumas, talvevarusid veel ei puututa.
Talveperioodi eeliseks pildistamisel on jääkate, see võimaldab ligi pääseda kobraste toitumiskohtadele ning kiiresti liikuda ühest kohast teise nii, et loomad ei märkagi.
Jääperioodil on kobraste tegevus piiratud. Peamised väljaskäimise kohad on kopratammide ülevoolud ning muud mingil põhjusel ilma jääkatteta kohad. Vajadusel närib kobras endale augu läbi jää. Talvel muutuvad loomad aktiivsemaks sulailmade või lihtsalt ilma pehmenemise korral. Kuid on ka isendeid, kes käivad väljas 20 kraadise pakasega, see on põhjustatud tavaliselt talvevarude puudumisest või vähesusest. Kui soovida kobrast jääaugus või sellest väljumisel pildistada, tuleb olla väga ettevaatlik. Jääaugus tunneb kobras ennast kindlat, see teeb pildistamise lihtsaks, kui fotograaf on õiges tuules ja taustaga ühilduv. Kuid selleks, et loom august välja roniks, peab ta ennast väga kindlalt tundma. Kui kobras on mõne meetri kaugusel, tuleb vaikselt oodata ning ei tohiks pildistada enne, kui loom on august väljas, sest koprale on fotoaparaadi katiku klõps piisavaks ohusignaaliks, et mitte oma tegevust jätkata.
Kui kopra toiduobjekt asub jääaugust kaugemal, võib ka varitseda eemal ning lasta loomal august rahulikult väljuda ning seejärel ligi hiilida. See võib küllaltki raskeks osutuda. Kindlasti ei tohi talvisel pildistamisel liiale minna looma häirimisega, seda eriti karmidel talvedel.
Veebruari lõpus - märtsi alguses algab kobrastel jooksuaeg, talvevarud hakkavad lõppema. Tegutsemisaktiivsus tõuseb ning tähistatakse territooriumeid.
Võib öelda, et on saabunud talveperioodi ja võibolla isegi kogu aasta parim pildistamise aeg.
Märtsis on tavaliselt periood, mil paaril nädalal käivad loomad aktiivselt päeval väljas. Öised temperatuurid on veel küllalt madalad, päeval soojendab päike mõnusalt, nii võib kohata päeva ajal kopraid toitumas ja vahest ka päiksepaistel peesitamas. Sellises olukorras võib näha ka mitut looma koos tegutsemas. Sellele perioodile järgneb jäälagunemise aeg, mis jätkuvalt pakub häid võimalusi kopra pildistamiseks.
Jäälagunemise aegu tulevad koprad välja ajal, mil on piisavalt head valgust. Kui jää veel kannab, on võimalik pikali visata jääaugu lähedusse, 1,5-2 m kaugusele, selline situatsioon on ideaalne kopra jäädvustamiseks, sest pildistame looma tema silmade kõrguselt ja paikneme küllalt lähedal, et jäädvustatav täidaks vajaduse korral terve kaadri servast servani.
Kevadel, kui taimestik ei ole veel võimust võtnud ja veed kõrgel, on pildistamine hõlbus. Algajale pildistajale on parim saak ujuv kobras, teda on kõige lihtsam pildistada. Vees on kobras julge ja tunneb ennast kindlalt. Kui ta isegi kahtlustab kellegi kohalviibimist, ei põgene ta alati, selleks aga, et kobras veest välja tuleks, peab loom ennast väga turvaliselt tundma. Kevadel pole ka segavat rohurinnet, mis suvel teeb pildistamise sageli võimatuks, sest loom ei paista lihtsalt rohu seest välja. Olukord muutub paremaks suve keskel, kui koprad on toitumiskohtades rohu ära söönud ja maha tallanud. Kohati võivad sellised platsid olla mitmekümne ruutmeetri suurused, nimetan neid kopra karjamaadeks. Sellised platsid tekivad tavaliselt kohtadesse, kus kasvab mõni looma meelistaim. Näiteks meeldib koprale väga angervaks. Need platsid pakuvad häid võimalusi kopra varitsemiseks, eriti avatud kohtades, kuid enamasti pole suvel valgusega probleeme ning loomad on juba õhtul kella viie ajal väljas.
Eelmainitud suve keskpaik on ka hea aeg kopra samasuviste poegade pildistamiseks, noored loomad kipuvad juba omapäi kuhila läheduse toituma, kuid elukogemustest jääb veel vajaka. Kord kõndisin varjamatult koprakarjamaal ning seisatasin, et ümbrust silmitseda, äkki kuulsin kopra närimise häält enda kõrvalt kõrge rohu seest. Asja uurides avastasin, et jagan kohta ulja kopra noorsandiga, kel titekarv seljas ja suurust täpselt niipalju, et mulle kahte peopessa ära mahtuda. Lahkumisega ei paistnud tal kiire olevat, kuid kui üritasin teda veidi lagedamale kohale suunata, kus oleks võimalik pildistada, otsustas ta siiski lahkuda. Oleksin võinud koprapoja tee vette tõkestada ja pilti teha, kuid mis lapsest ikka kiusata!
Noore ja vana kopra pildistamisel on väga suur erinevus. Tavaliselt peale hoiatuslaksu sabaga vanaloom vee peale ei tule, kuid noor kobras võib korduvalt sabaga vastu vett lüüa, sukelduda ning uuesti vee peale ilmuda. Sellise käitumise põhjuseks on noore kopra uudishimu ja elukogenematus. Üldiselt on hea pildistada pesakonda, kus on palju ning erivanuses isendeid, see tagab suurema tabamise tõenäosuse. Talvisel perioodil käivad enamasti väljas vanad koprad.
Suvisel perioodil sõltub kopra aktiivsus samuti ilmast. Sademed kobrast ei häiri, kuid tugeva tuulega on liikumise intensiivsus väiksem. Isegi sobivate ilmade puhul ei ole koprad iga päev aktiivsed, tavaliselt on 3-4 aktiivse liikumisega päeva, mis vahelduvad 1-2 passiivsema päevaga.
Kopra pildistamise edukus sõltub järjepidevusest, kui sihikindlalt pesakonda jälgida, võib näha ja jäädvustada väga huvitavaid situatsioone kobraste elust.
Kindlasti ei tohi esikohale seada ainult pildistamist, vahendeid valimata, vaid viisakalt taanduda, kui kipud teiste elu liigselt häirima. Ärgem unustagem, et oleme vaid külalised kopra territooriumil.
