Rähnide sepikojas
Artikli lisas: Sven Zacek (Sven Z.)
Tekst ja fotod: Sven Začek
Sügis-talv on ilus aeg, see on muutuste aeg. Metsaelanikele tähendab see aga eelkõige kibekiiret sagimist, sest talvevarud tahavad täiendamist, rasvavolt suurendamist, et ootavale kargele ja pimedale ajale julgemal sammul vastu minna.
Loodusfotograafilegi tähendab see kiiret aega, samas ka huvitavaid väljakutseid. Proovitakse tabada muutuvaid värve, esimesi külmasid, esimest lund, lumetorme ja vulisevat vett. Loomadki on teistsugused. Graatsiliste ja kergelt hüplevate kitsede asemel võib kohata lausa punnis põskedega loide metsaelanikke, kes oma hüppamistehnikat ainult äärmisel juhul demonstreerivad. Loomad-linnud peavadki sellel kiirel ajal oma hirmu rohkem alla suruma ja natuke riskima, vastasel korral ootavad neid talvel väga rasked ajad. Ja just sellest võib looduspiltnik natuke kasu lõigata.
Mulle tundub, et sügisel ja talvel on loomad ja linnud inimese kohaloleku suhtes natuke leplikumad. Nad pööravad rohkem tähelepanu inimese kavatsuste mõistmisele, mitte ei anna kohe jalgadele valu. Seega on fotograafil rahulikult ja vaikselt olles ning liikudes korraliku pildi saamiseks palju paremad võimalused. Siinkohal tahaksingi rääkida loo rähnide talvistest ettevalmistustest.
Kindlasti on kõik loodushuvilised metsas rähni kohanud ja teavad, et tegemist on küllaltki argliku linnuga, kes 300 ja 400 millimeetriste objektiividega üritajaid korraliku pildi saamiseks piisavalt lähedale ei lase. Enne lendavad nad neile omaselt häälitsedes kaugema puu latva oma pahameelt väljendama. Praegusel aastaajal on nad aga natuke leplikumad.
Mul õnnestus Alam-Pedjal (jah, see on kujunemas mu lemmikalaks :) ) veeta kaks ja pool tundi ühe sellise kirjurähni seltsis. Kusjuures see sessioon lõppes tänu sellele, et mul hakkas kiire, mitte vastupidi, nagu tavaliselt. Selle aja jooksul jõudsin üht-teist huvitavat kõrva taha panna. Pildimaraton toimus ilmselt sellele samale rähnile kuuluvas sepikojas, milles oli 3 erinevat „alasit” käbide töötlemiseks. Tol päeval olid dieediks männikäbid. Panin tähele, et ühe käbi töötlemine enne uue järgi minemist toimus keskmiselt 3-7minutit (saage aru, ikka modelleerimistudeng :P) ja vana käbi löödi august minema alles siis kui uus oli kohale toodud (üks teatud vanasõna tuleb meelde :) ). Minemalöömine toimus sihukese elegantse liigutusega, mis on omane peaga väravaid löövale jalgpallurile. Sihuke terav aga kontrollitud kaelanõks ja käbi lendas kaarega maha. Töö käis vahetpidamata, kogu see aeg, ei olnud mingit hingetõmbepausi. Kohe kui üks käbi ennast ammendas, mindi teise järele. Kahjuks ei saanud ma aru sellest, millise loogika järgi „alasit” vahetati. Alguses mõtlesin, et äkki suuruse järgi, kuid peagi välistasin selle võimaluse, kuna käbid paistsid kõik ühesuured olevat. Äkki oli siis tegemist lihtsalt vaheldusega tööpäevas, teame ju kõik kui nüri on kogu aeg samas kohas sama asja ajada Mis mind veel imestama pani oli asjaolu, et kogu ümbruskonna rähnide maa-alakesed olid küllaltki väikesed ja igal pool käis ühtlane tagumine. Äkki oli tegu mingi ühisaktsiooniga? Näiteks üritas üks rähn mind pommitada. Mina seisin keset metsateed kui tema, männikäbi noka vahel, sellest üle lendas. Jõudes minu kohale, lasi ta käbi lahti. Kuusjuures tegemist polnud mingi teise maailmasõja aegse sihtimistehnika täpsusega, vaid ma pidingi pead kallutama, et sellega mitte pihta saada.
Vot nii! Kui on aega, siis minge metsa ja vaadake juba oma silmaga kuidas seal ettevalmistused käivad.
