Digipeegliga pakasepoiste käes

Artikli lisas: Tõnu Ling (Tõnu Ling) Tekst ja fotod: Tõnu Ling
Endise tavafilmikaamera kasutajana olin kogenud, kuidas vedelkristallnäidik pakase käes oma töö viisakalt lõpetab ning koos patareiga mulle “tsutsufrei” ütleb. Ja oh seda lugu küll, kui just maalilisse võttekohta jõuad ning vaikivat aparaati vaadates meenub, et ka varupatarei on koju jäänud. Mis muud kui asjad kokku pakkida, kodu poole lonkida ning järgmine kord targem olla.

Eelmisel talvel äraproovitud digikompaktkaamera pidas pakases kolme akuga vastu vaid mõne tunni, mis oli muidugi üpris vähe. Seetõttu oli huvitav vaadata, kuidas sügisel ostetud Canon 10D talvekülmadega toime tuleb. Öeldakse, et pole viletsat ilma, on vilets varustus. Talviseks pildistamiseks olin varunud 4 akut ning mõned pakid keemilist soojendajat.

Esimeste külmadega sobisid katsetamiseks kodused rajad Saaremaal. Talve lõpu poole oli võimalus käia ka päris külma käes Kuusamos Soomemaal. Millised olid tulemused? Järgmine põgus ülevaade võib anda Sullegi veidike selgust, kuidas need digitaalpeegelkaamerad ikka külma taluvad.

Alustuseks peab märkima, et kasutusjuhendite järgi on 10D madalaim töötemperatuur 0 kraadi. Alla selle ei anna valmistaja garantiid, et kaamera enam laitmatult töötaks. Seetõttu võib tunduda, et alla nulli oleks mõistlik digikaameraga üldse mitte välja minna. Kuid nagu Taaveti võitlus Koljatiga, nii eeldab ka piltniku võitlus pakasega teatud nõksude kasutamist, et ülekaalukast vastasest jagu saada. Olin lugenud ja kuulnud teiste ametivendade kogemustest, kus Canon 10D isegi –30 kraadiga kenasti töötas.

Maadlemine “auruga”

Nii tavafilmi- kui ka digikaamera suuremaid vaenlasi külma ilma korral on kondenseerumine. Eriti kehtib see digitaalkaamera puhul, mis on täis pakitud kõikvõimalikke mikroskeeme ja -lüliteid. Probleem tekib siis, kui on tegemist järskude temperatuurimuutustega. Prillikandjatele on see nähtus vägagi tuttav. Samasugune niiskuse ladestumine külma käest sooja tulles toimub ka kaamera osadele: optikale, mikroskeemidele, lülitite pindadele ja ka teistele osadele, mis kaamera sisse peitu jäävad. Uuesti kaamerat külma kätte viies võib kuivamata niiskus jäätuda ning siis ei ole muud kui see tuppa sulama ning kuivama viia. Kuidas siis kondenseerumisest tulenevaid probleeme vältida?

Kui just pakilist vajadust polnud, jätsin köetud ruumidesse tulles niiskushädade vältimiseks kaamera koos fotokotiga külma esikusse või auto pakiruumi, kui muidugi oli turvaline. Kui aga kaamera tuppatoomine näiteks mälukaardi tühjendamiseks on hädavajalik, tasub see pakkida õhukindlalt kilekotti. Sooja toaõhu niiskus ladestub kilekoti pinnale ning kaamera on kaitstud. Kui piltide arvutisse laadimisega on kiire, siis võib juba väljas enne kaamera sissepakkimist selle külge USB-kaabli ühendada, mille arvutipoolse otsa saab kilekoti vahelt välja riputada. Nii kaua kui soe ja niiske toaõhk ei pääse kilekotti, ei kogune kaamerale ka niiskust.
Kaardilugeja kasutajana jätsin aga tuppa tulles kaamera fotokotti ning võtsin kaamerast välja Microdrive mälukaardi, mis samuti väikeses kilekotis veidi aega oodates toatemperatuuriga ühildus ning mille võis juba varsti kaardilugejasse pista.

Autoga ringi sõites ja pisteliselt pildistamas käies peitsin kaamera väljast tulles kasuka alla, kuhu salongi soe õhk ligi ei pääsenud ning kust vajadusel kaamera kiiresti kätte sai.

Niiskus võib kaamerasse sattuda ka piltniku enda hingeõhust. Seepärast olen õppinud välja hingama vasakust suunurgast. Nii väldin sooja hingeõhu puhumist kaamera tagakülje lülititele ning pildiotsija aknale, mis pakaseliste ilmadega nii mõnigi kord ettevaatamatuse tõttu härmatisega kaetud said. Sihtimiseks vasakut silma kasutav piltnik võib leida, et paremast suunurgast välja hingata on praktilisem.

Udune pildiotsija

Nagu iga kaameraga võib juhtuda, tuli ka 10D-ga ette olukordi, kus puhusin pildiotsija uduseks. Veebruarikuus Kirde-Soomet Kuusamot külastades sain Kiveskoski jõe ääres kaadrissse külmapõlgavalt vapra vesipapi. Kraadiklaas näitas –25. Kuidagi ikkagi oskasin otsustaval hetkel pildiotsija aknasse sooja õhku hingata. Olukord oli pinev, kuna läbi udu oli lindu raske näha. 600mm ning 2x konverteriga f8 kombinatsiooniga ei saanud ka autofookuse peale loota – 10D-l reageerib see veel vaid avaarvu f5,6 korral. Õnneks olin pildiotsija klaasile hingatud aurust õppinud edukalt lahti saama. Hoides torru surutud huuli pildiotsija lähedal, hingasin suu kaudu sisse külma õhku nii, et välisõhu vool tabas pildiotsija klaasi ning vedas endaga kaasa sinna sattunud niiskuse. Peab aga kiirelt tegutsema, et niiskus ei jõuaks jäätuda. Nõks töötab pea igas olukorras päris tõhusalt ning harjutamine teeb meistriks. Vesipapp vaatas, et mida see mees seal pakase käes õige ahmib ja askeldab. Kuna linnukesel kiiret polnud, oli ta nõus mõneks kaadriks poseerima, misjärel lõbusalt külma vette sulpsas.

Akud

Akude voolutugevus langeb märkimisväärselt, kui temperatuur langeb alla nulli. Nikkel-metall hüdriid ja liitium-ioon vooluallikad on paremad kui alkaline akud, kuid isegi liitium-ioon akud annavad otsad, kui neid piisavalt kaua külmetada. Teades ülaltoodut, oli minu külmas ellujäämise kavaluseks akude ringlemine kaamera ja sooja tasku vahel. Nii ei jahtunud ükski vooluallikas liigselt maha ning särtsu jätkus mitmeks 1Gb Microdrive’i täitmiseks RAW-idega ning ka piltide sirvimiseks ja mittevajalike kustutamiseks. Neljas aku kasutust ei leidnudki. Süsteem töötas hästi. Kui külma oli 30 kraadi ringis, panin akude juurde taskusse ka paki keemilist soojendajat, mis hoidis taskusooja kuskil +45 kraadi juures ligi 7 tundi. Pikema pausi puhul rändasid aku ja mälukaart taskusse sooja ning kaamera fotokotti.

Nii edenes hästi mitu tundi kestnud virmaliste kauni vaatemängu pildistamine Kuusamo külje all. Aku vahetamisega pidi ettevaatlik olema, et see kogemata vööni ulatuvasse lumme ei potsataks. Selleks puhuks oli kõige parem kindla haarde saamiseks kinnas käest ära võtta. Hoides akusid ringluses, jätkus voolu ka energiamaiaste stabilisaatoriga objektiivide käivitamiseks lindude pildistamisel. Mõistlikul määral vaatasin pilte ka LCD-ekraanilt, mis külmumismärke ei ilmutanud. Ilmselt aitas sellele kaasa tuulevaikus. Tuulised talveilmad, mis Saaremaal on tavalised ning mida Kuusamos seekord ei kohanud, jahutavad kaamera kiiresti maha, mistõttu on pildistamisvaheaegadel kasulik kaamerat fotokotis hoida.

Mälukaart

Mälukaardiks valitud 1Gb Microdrive nõudis erilist tähelepanu. Valmistaja garanteerib tillukese kõvaketta miinimumtöötemperatuurideks 0 kraadi. Jällegi tundub, nagu pakasesse ei oleks soovitav minna. Kuid mõned nõksud olid abiks ikkagi.

Läbikülmunud ja hangunud määrdega Microdrive’i käivitamine pole just kõige parem idee. Seetõttu laadisin kaamerasse ainult taskusooja Microdrive’i, mille laagrimäärded olid pehmed ja võimaldasid sujuvat käivitumist ja tööd. Microdrive’i omanikud on ehk märganud, et kui mälukaart töötab, tekitab ta ise märkimisväärselt palju soojust. Seetõttu kui neile pakase käes pidevalt tööd anda, ei tohiks nendega probleeme olla. Kes tahavad muretumat elu, neile on valmistatud näiteks Sandisk Extreme kaardid, mille miinimumtöötemperatuur on tehase andmeil isegi –25 kraadi. Siit ka loogiline paralleel, et ka digitaalkaamera peaks sel temperatuuril töötama, et sellisest kaardist kasu oleks.

Head kogemused

Niisiis, mida vähem kaamera järskude temperatuurimuutuste kätte satub, seda parem. Öiseks puhkuseks tõin fotokoti koos tehnikaga siiski tuppa. Lasin mõne aja temperatuuridel ühilduda ning avasin koti ning tõstsin kaamera ja muu tehnika välja, et need saaksid üleöö soojeneda ja kuivaks hingata.

Kasulik on ka meeles pidada, et külmaga muutuvad nii metall- kui ka plastosad rabedaks. Seega tasub neid ettevaatlikult kohelda. Olgu selleks siis mälukaardi või akupesa uks või kaamerale monteeritud välklamp.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et pakasepoistega tulime üllatavalt hästi toime. Esimesed kogemused külmaga pildistamisel tulid Saaremaad mööda ringi rännates, mil kraadiklaas langes –5 kuni –15 kraadini. Kuid kaamera töötas laitmatult ka 1000 kilomeetrit põhja pool Kuusamo maastikel. Piltnik oli samuti pakasega sina peal, sest vene päritolu viltvoodriga jääkalastaja saapad hoidsid varbad soojas ning meeleolu üleval. Hoolika ja läbimõeldud toimetamise tulemuseks jäi hulk kauneid talviseid pilte. Canon 10D ei andnud kordagi Error-signaali. Internetist loetud jutud 10D suutlikkusest töötada isegi –30 kraadi juures leidsid kinnitust. Mida muud siis üks looduspiltnik vajabki kui vaid kaamerat, mis oskusliku ja mõistliku kasutamise korral isegi pakasega “tsutsufrei” ei ütle.

Artikkel ilmunud ajakirjas "Cheese"

Jaak Põder 14.12.2004, 12:16
Vat taolisi nõuandeid tahaks siit veel lugeda. Viis punkti.

Sven Z. 14.12.2004, 12:29
Täiesti nõus. Sellised praktilised nõuanded ja nipid on alati abiks. Artikkel on ka selles mõttes väga akuaalne, et talv on ju (loodetavasti ikka) kohe kohe saabumas ja külmad tulekul.

MarkoH 14.12.2004, 23:55
Hea lugemine. Tõnu, ma pole kursis, mis see keemiline soojendaja endnast kujutab, kust saab ja palju maksab?

Tõnu Ling 16.12.2004, 12:45
Mina kasutasin "Grabber Hand Warmers", sellised õhukesed nelinurksed pakid, mida saab pista kindasse või taskusse. Ostsin Helsingist ühest matkatarvete poest. Pakituna õhukindlas kiles. Kui kilest välja võtta, siis hakkab õhuga kokkupuutes reageerima ning soojeneb. Juhendites oli öeldud, et võib hoida 7+ tunni jooksul temperatuuri 57-69C kraadi. Materjaliks rauapulber, aktiivne süsi, vesi, vermikuliit, sool ja tselluloos. Ei ole mürgine ega lõhna ka. Kahene pakk maksis vist 5 eur kui õigesti mäletan. Ilmselt on võimalik Eestist ka kuskilt matka- või jahitarvete poest osta.

oliver 16.12.2004, 14:46
Väga hea artikkel, aitab peletada nii mõndagi eelarvamust. Üks küsimus selle keemilise soojendaja kohta veel. Võtad ta sealt õhukindlast kotist välja ja soojendad käsa ja siis teed temaga mida? Paned õhukindlasse kotti ja kasutad hiljem uuesti? Või on need ühekordsed?

Tõnu Ling 16.12.2004, 17:29
Siis läheb prügikasti.

Sven Z. 16.12.2004, 22:34
Tõnu kui suure külmaga sa need asjakesed kasutusele võtad. Ise arvaks, et -12 allapoole. Kuna mul on ainult üks varuaku, siis hoian seda oma sooja aluspesu väikses sisetaskus, mis on vöökohal. Praegu pole hullu olnud kui hoida mälukaarte pükistaskus. Kas aga see kui mälukaardid samuti aku kõrvale panna võiks neile mingit ohtu kujutada?

Tõnu Ling 17.12.2004, 13:48
Sven: Kas sul on Microdrived? Neid hoiaks küll eraldi karpides ning mitte koos akudega. Käies võivad asjad üksteise vastu kolksuma hakata ja Microdrive kardab põrutust. Kaarte hoiaksin ikkagi akudest eraldi, mitte et elektrishokki karta, vaid et akud suht rasked punnid ja teravate nukkidega. Kui kukkuma juhtud, mida ka ette tuleb teinekord, siis võivad kaardid viga saada. Tavaliste Compact Flashide kohta on kuulda olnud, et isegi pärast pesumasinat ja kuivatust töötavad. Suht vastupidavad. Neid pole vaja soojas hoida, sest kaameras jahtuvad nad nagunii maha. Microdrive'e on aga hea sooojas hoida ja soojana kaamerasse asetada. Tavaliselt tulevad need vabrikust väikeses plastkarbis, kus neil peaks igati hea olema. Taskus on mõnikord puru ja sodi, liivaterasid vms. Need võivad sattuda kaardi kontaktavadesse, neid ummistada. Selle tulemusena võivad kaameras kaardi pesas kontaktklemmid (või kuidas neid iganes kutsutakse) väänduda ja siis on paha lugu. Pole küll kuulnud, et nii oleks juhtunud, aga üks tuttav oli näpitsatega pidanud kaardi välja tõmbama - ilmselt kiilus sodi tõttu kinni. Ei tea, aga parem hoida kaarte puhtuses. Kui su aluspükste rinnatasku on puhas, siis pole hullu :) Aga koos akuga ma kaarte seal ei hoiaks.

Sven Z. 17.12.2004, 15:15
Ei, mul ongi tavalised CF'd ja hoian neid just Sinu poolt mainitud põhjustel alati nendes väikestes karbikestes. Lihtsalt huvitas, et kas neid peaks ka soojas hoid,a. Ilmselt mitee jah, sest CF'de sees pole liikuvaid osasid nagi Microdrivedel, mille määre võiks külma käes hanguda. Hoian siis ikka eraldi. Aitäh Tõnu.

mari 18.12.2004, 04:04
Vene ajal oli matkapoodides saada mingeid pisikesi lapikuid metallist jubinaid, kah taskusse käte soojendamiseks. Käisid mõne tilga aviobensiiniga. Ehk on praegugi saada? Päris lõhnavabad need küll vist polnud, natuke bensiinilõhna jäi vist juurde.

mari 21.12.2004, 03:53
... a siia juurde ka küsimus: kas need võimalikud bensiiniaurud, juhul, kui nihuke vidin fotokotti panna, võivad teha midagi paha (slaidi)filmile? Digile? Või liiga kõrge temperatuur (mäletamist mööda umbes sama nagu sellel keemilisel)?

Taavi_R 21.12.2004, 15:17
Käisin ise eile väljas pildistamas. Alla -5 kraadi oli külma. Kuna algaja forograafias, tekitas palju probleeme see, et pildiotsija läks uduseks. Nüüd tean siis nippi kasutada ;) Ise ootasin nii kaua kuni ta ise sealt ära kaob. Mis hindagamisesse puutub, siis selle nipi sain ka kätte, et vasakust suupoolest hingan välja :) Mis puutub aku vastupidavusesse, siis minu arust see -5'C või enam ei muutnud mitte kui midagi (Canon BP-511, Li-ioon). Ja kaamera käitus nagu tavatingimustes. Luban, et järgmine kord proovin selle kilekoti asja ka ära :) Tavaliselt ise teen seljakoti luku poolenisti lahti ja jätan selle põrandale. Ca poole tunniga on udu kadunud. Veel mainin sellise asja ära, et kui pildistad villaste kinnastega, siis pika peale lähevad ka need niiskeks - hingamisest või niiskest õhust. Tänu sellele saab ka kaamera märjaks.

Tõnu Ling 21.12.2004, 17:05
Taavi: Tore, et nipp töötas. Päris kiiresti saab udust lahti, eks ole. Mari: ei oska küll midagi lisada nende bensiini-asjanduste kohta. Kaldun arvama, et ma ise nendega ei jändaks, igaks juhuks. Siis peab bensiini kaasas kandma, see võib ümber minna ja igasugu muid hädasid tekitada. Riietele jääb lõhn taha ja loomad tunnevad kaugelt ära. Maastikku pildistades teine asi, kui loomadega. Aga ilmselt peaks nendega väga ettevaatlik olema, kui neid kasutada.

Tarmo Kõlli 11.01.2006, 22:54
Sikuskamehed kasutasid sojendamiseks patareid, millel otsad ära lühistati. Vat ei mäleta, kas oli vaja lapikut või suurt ümmargust.