„Kuu“ aega rebastega
Artikli lisas: Madis Pilt (Madis Pilt)
Tekst ja fotod: Madis Pilt
Lugu algab küll tükk maad varem kui selle aasta (2008) märts-aprill. Sõitsin eelmise aasta sügise lõpul mööda tuttavat heinamaa äärset teed, kus ma olin käinud tavaliselt kitsi pildistamas. Mingi aeg peatasin auto, et võtta kotist kaamera ja siis teleobjektiivi abil heinamaa läbi „kammida“. Nii kui auto peatus märkasin mingit oranzikat kogu minust eemale jooksmas. Mõtlesin kohe rebane! Vaatasin läbi teleobjektiivi ja sain oma mõttele kinnitust. Kuna rebane väga kaugele ei pagenud otsustasin natuke aega tema seltsis veeta. Suretasin mootori välja ja väljusin autost nii vaikselt kui suutsin. Algul lähenesin kükkis kuna ta oli tegelikult ikka päris kaugel. Kui vahemaa me vahel vähenes arvasin, et nüüd on õige aeg ka kõht „mustaks teha“ ja edasi lähenesin roomates. Neljal jalal liikus rebane aga kiiremini kui mina kõhuli ja vahemaa me vahel venis aina pikemaks. Mingi aeg ma loobusin ja tõusin kükki. Vaatasin seljataha – näe veel üks rebane! See reinuvader polnud mind veel märganud või ei teinud ta lihtsalt minust välja. Lähenesin siis temale roomates. Sel ajal olid heinamaad üsna vesised, nõnda said ka mu riided roomamise tulemusena märjaks ja ei läinud väga kaua aega kui mul külm hakkas. Kuna minu ja selle rebase vahemaa ei olnud väga suur ei tahtnud ma teda ehmatada järsu püsti tõusmisega. Proovisin suuga imiteerida hiire piuksu. Pälvisin hetkeks reinuvaderi tähelepanu ning natukese juurdlemise pärast otsustas ta lahkuda jooksujalu. Läksin koju riideid kuivatama ja sooja teed jooma. Käisin veel paari päeva jooksul üritamas aga ei saanud midagi. Arvasin, et probleem on lähenemises ja otsustasin tellida omale peibutusvile. Ei aidanud aga seegi.
Novembris käisin avastamas uusi „jahimaid“. Kohtasin kitsi ja otsustasin neist pilti teha kuna mul polnud ühtegi pilti kitset lumega. Kusjuures korraliku talvist kitse pilti pole mul siiamaani. Kitse pildistamise katkestas aga metsatukast välja lippav rebane. Varjusin heinapalli taha ja tuletasin meelde mõni kuu tagasi saadud teadmisi. Lebasin vaikselt ja lootsin, et reinuvader otsustab mu nina alt läbi jalutada. Ta otsustaski aga ma pidin seda hetke oma pool tundi ootama. Tegin siis mõne pildigi ning arvasin, et sai väga hea. Suutsin aga rebasele oma asukoha reeta keerates end selili (enne lamasin kõhuli). Pettumus oli suur kui nägin teda metsapoole lippamas. Riided olid märjad ja külm oli, kaamerast pilte vaadates läks tuju vähe paremaks. Sellest korrast õppisin ma, et rebased kuulevad ja näevad päris hästi.
Märtsi lõpus satusin ma käima samal põllul kus ma heinapallide taga rebast luurasin. Spetsiaalselt jäin teda ootama varjudes heinapalli taha ja kammides teleobjektiiviga põldu. Rebane tuli ja ma üritasin talle heinapallide tagant luurates lähemale saada. Proovisin ka vilet aga selle peale ei tehtud väljagi. Järeldasin, et ei oska õiget heli sest imeriistast välja puhuda. Loobusin vilistamisest ja üritasin läheneda heinapallide tagant. Suutsin oma lähenemisega rebase metsa hirmutada. Tuju oli morn – mõtlesin, et kas need novembris tehtud rebase pildid jäävadki ainukeseks? Siis aga meenus Jaagu öeldudu kuldsed sõnad, et kui tahad head pilti saada siis tuleks nädal aega asjaga tõsiselt tegeleda; no midagi nii oli. Võtsin end siis käsile ja suutsin selle nädalakesega ühe vähe parema kaadri saada. Roomasin ja külmetasin lumisel heinamaal tund aega aga tulemus oli tunduvalt parem kui novembri kuu oma. Kuigi sel rebasel oli parem esimene jalg vigastatud. Kahju oli teisest kohe.
Kätte jõudis aprill. Mingi päev oli sest koolis ja muust jamast jube siiber ning otsustasin, et prooviks veel rebast pildistada. Sihtkoht oli sama, mis eelmine kuugi. Kohtasin tol päeval isegi mitut rebast aga korraliku pilti ette näidata polnud. Üsna mitmed päevad käisin peale kooli sellel põllul, üritades saada natukene erilisemaid kaadreid. Midagi väga erilist aga ei saanud. Ükskord aga nägin esimest korda kuidas üks rebane teisele läheneb. Silme eest käis läbi Kunter Tätte rebasekutsikate pilt kus nad selgitasid kumb ennem sööma asub. Arvasin, et kisub ka siin kismaks, aga ei. Nad vaid vaatasid üksteisele otsa ning see kes luuras heitis heinamaale puhkama. Teine aga otsis söögipoolist edasi. Üritasin siis sellest puhkama jäävast rebasest pilti saada. Ükskord ma proovisin magavale rebasele läheneda aga tulutult. Lootsin, et ehk siit saab asja kui hästi vaikselt läheneda. Olles sootuks unustanud hiiri püüdva rebase, üritasin vaikselt läheneda puhkavale rebasele. Mingi hetk aga jahti pidav rebane satus täpselt meie kahe vahele. Tegin kähku paar kaadrit sest hetkest. Reinuvader vaatas kahtlasel pilgul mind ja liikus natuke eemalduva nurga all eemale. Nägin silma nurgast kuidas ta poolkaares läheneb mulle. Jäin kramplikult lamama, isegi siis kui ta mu vaateväljast lahkus – pead ei julenud keerata, äkki hirmutan mõlemad ära. Läks mõnikümmend sekundit mööda kui eesolev rebane millegi pärast põgenes. Ometigi ma ei olnud liigutanud end. Ma arvan, et see kes mulle poolkaares lähenes jagas ära, et see päris õige asi siin pole ningi pistis punuma, mis äratas kahtlust ka puhkavas rebases. Olin üsna rahul sest õhtust saadud kaadritega.
Mõni päev hiljem satusin jälle samale põllule rebast passima. Too päev aga algas kurvalt – mitte ühtegi rebast ei näinud. Käisin kolasin siis niisama metsaääred läbi. Auto poole tagasi liikudes nägin ühte rebast heinas magamas. Õigemini ma nägin teda siis kui minu liikumine oli ta üles ajanud ja ta vaikselt liikvele oli läinud. Tema kummaline liikumine reetis mulle kellega tegu. See oli see sama katkise jalaga rebane. Rõõm oli näha, et ta suure lume oli üle elanud. Ta isegi märkas mind ja vaatles mind pikka aega kuid ei pagenud metsa. Lonkas paarkümmend meetrit eemale ja heitis uuesti magama. Lähenesin talle nii vaikselt kui suutsin, iga natukese hetke tagant üritasin teha nii head pilti kui võimalik kuna arvasin, et see on ka viimane mis siit saab. Lõpuks jõudsin sellise vahemaani millest edasi minemine oleks mõtetu norimine olnud – ühesõnaga oli piisavalt lähedal. Proovisin siis seal igatmoodi kaadreid. Katiku klõpsude peale ta vahepeal isegi piilus mind heinte vahelt aga magas ikka rahulikult edasi. Mingi hetk sättis ta end liikvele. Tõusis püsti – vaatasin, et siit saab aint portreed. Tegin paar kaadrit mille peale ta natuke aega mind vaatas. Kuna tal kiiret väga kusagile ei paistnud olevat siis langetasin vaikselt kaamera. Sirutasin tasakesi käe taskus asuva kukli järele ning ettevaatlikult heitsin selle talle. Tasuta lõunast ta ära ei öelnud. Ma ei teagi, kas tühi kõht surus hirmu minu ees maha või siis oli ta minuga suhteliselt harjunud. Enne suurt lund nägin ma teda pea iga kord kui põllul käisin. Ise ma aga kaldun arvama, et eks see kõht ikka oli, ei usu mina, et metsik loom mõne kohtumisega suudab inimesega nii harjuda.
Nüüd olen uuesti paar korda sel põllul käinud vanu tuttavaid otsimas. Tundub, et nemad mind nii hästi ei mäleta kui mina neid, või on siis pesitsushooaeg nad väga valmsaks teinud. Igatahes enam ei lasta isegi 20 meetri sisse. Aga eks ta õigem ongi, vaja ju järglaste eest hoolt kanda ja iial ei või teada kes seal nii roomata võib.
