Ebaõnnestumised on tavalised
Artikli lisas: Sven Zacek (Sven Z.)
Tekst ja fotod: Sven Začek
Huvitav on see, et tavaliselt loodusfotograafid ja fotograafid üldse ei räägi oma ebaõnnestumistest, vaid näitavad ainult oma suurepäraseid fotosid. Kuna ma olen looduses juba omajagu liikunud ning kõige meeldejäävamad kogumused on ikkagi just need, mis mingitel põhjustel on jäänud jäädvustamata, siis alati, kui ma näen erilist fotot, proovin ennast asetada fotograafi positsioonile ning kujutada ette situatsioone, mis toimusid enne ja pärast foto tegemist. Samuti mõtlen selle peale, milliseid elamusi selle foto jäädvustanud fotograafil võib üldse olla. Nende elamuste ettekujutamine sõltub suuresti fotol kujutatud situatsioonist ja objektist. Järgnevalt jutustan teile mõned lood mind tabanud ebaõnnestumistest.
1. Kakk lennult
Ma elan juhtumisi suhteliselt heas kohas, kus liigub pidevalt igasuguseid elajaid. Oma jalutuskäikudel olin tähele pannud, kus loorkullidel meeldib tiirelda ja saaki jahtida. Otsustasin sinna ühe ilusa istumispuu „istutada“, et siis kõrvalolevast põõsast kulle pildistada. Juba esimestel päevadel pärast uue iste paigaldamist nägin, et kullid olid selle omaks võtnud. Rõõm oli suur ja polnudki muud, kui ennast ilusti põõsasse sisse seada. Eesmärk oli kindel - ilus kulliportree fotogeenilisel õrrel ning boonusena kas sellele laskumise või õhkutõusu hetk. Juba kolmandal või neljandal õhtul oli õnn minu poolel. Nägin ühte kulli otse õrre poole lendamas, vedasin objektiiviga ilusasti kaasa ning kohe, kui kull tiivad laiali lõi, et maandumiseks pidurada, vajutasin. AF sõitis põhja ja käis plõks. Kohe suunasin objektiivi õrrele, et portreesid klõpsida, kuid mida ma näen - polnud see mingi loorkull, vaid hoopis kõrvukräts. Meel läks järjest paremaks ning mul õnnestus teha neli klõpsu, enne kui kakk minekut tegi. Ärevalt ootasin, millal pildid ekraanile ilmuvad. Portreed oli väga head aga maandumine ei õnnestunud, nagu ülalolevalt pildilt ka näha võib. Pettumus oli parajalt suur, kuid olin siiski rahul heade portreedega. Veetsin seal põõsas väga suure osa oma kevad-suvistest õhtutest, kuid enam kakk sellele oksale ei istunud. Tuli välja, et kullid nägid mind läbi põõsa ja pöörasid alati tagasi.
2. Kits Visnapuul
Ilmselt see, mida ma siin kirjutan, tundub paljudele naljakas. Nimelt, minu lähimast kokkupuutest kitsega ei saanud ma ühtegi ilusat pilti. See juhtus sel suvel ning kits oli minust kõigest viie meetri kaugusel. Kuid hein oli niivõrd kõrge, et pilti ei saanud. Ootasin ja jälgisin, kits toimetas omaette, näris heina ja kontrollis ümbrust. Kohe, kui ta minu suhtes allatuult jõudis, läks väga kiireks. Tunnetasin oma võimalust ja proovisin tabada momenti, mil kits hüppe ajal heinast kõrgemale kerkiks - see oleks olnud üks ilus pilt. Kahjuks õnnestus mul saada ainult selline kaader, mis küll kuhugi mujale ei sobi kui ainult selle artikli juurde.
3. Värbkaku sööst
Nüüd ka ühest hilisemast kohtumisest, mille tulemustega olen küll väga rahul, kuid oli võimalus ka väga omapärase pildi saamiseks. See oli minu elu teine kohtumine värbkakuga. Juhtus see Alam-Pedja kaitsealal ja umbes 15 minutit enne päikeseloojangut. Kakk oli äärmiselt rahulik ja mul õnnetus mitmel korral talle väga lähedale pääseda. See rahulikkus oli mulle just raske, sest ma ei osanud linnu käitumist prognoosida. Teiste lindudega poleks sellist probleemi olnud, sest ma juba enam-vähem tean, millised liigutused eelnevad õhkutõusule. Värbkaku liigutused on aga tunduvalt kiiremad kui näiteks värvuliste omad. On ainult sellised välkkiired muutused. Kuna objekt polnud mulle piisavalt tuttav, siis neljast õhkutõusust ainuke kaader on ülalpool näha. Ma ei olnud selle üle eriti kurb, sest säriga 1/30 pole värbkakku lennult niikuinii võimalik teravalt jäädvustada, mis siis veel sööstupildi saamisest unistada.
Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et fotograafi ja tema tehnika koostöö on ebaõnnestumiste koha pealt ülimalt oluline. Nuppe ja lüliteid tuleb osata kontrollida pimedast peast, rääkimata täiesti helitust mälukaardi vahetamisest pead aparaadi tagant tõstmata. On ka väga oluline mõista, miks vead tekkisid, et neid tulevikus vältida. Esimese kirjeldatud juhtumi ebaõnnestumise ajaksin oma objektiivi AF mootori süüks, sest sellel pole HSM ega USM teravustamist. Soovituslik oleks ka Canoni tehnika, sest selle koostöö kaamera kerega tekitab vähem „saagimist”. Teised juhtumised lükkaksin lihtsalt liiga hilise õhtutunni ja füüsikaseaduste kaela. Siit võiks justnagu järeldada, et mina ei eksigi ja kõik ebaõnnestumised tulevad kas tehnikast või füüsikast. Nii see aga kaugeltki pole. Pean tunnistama, et mu kõige „paremad kaadrid” on ikka puhtalt enda lollusest ja kaamera oskamatust käsitsemisest tingitud olnud. Aga nendest juba järgmisel korral.
