Pikksaba-änn

Kaitse Eestis. Ei ole kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Ebaregulaarse haruldase läbirändajana peamiselt kas kevadel mais või sügisepoole augustist oktoobrini.

Välimus. Pikksaba-änn on ännidest väikseim ja saledaim ning ta lendki sarnaneb rohkem tiirule. Nime on ta saanud sellest, et ta sabasuled võivad olla kuni 25 cm pikkused. Seljasulestik on kiltkivi-hall, alapool säravvalge. Tiibade hoosuled on pruunikasmustad. Kaelus on hele ja kaela küljed kollased. Pikksaba-ännil võrreldes teiste ännidega praktiliselt tumedat vormi ei esine. Noorlindudel pole pikki sabasulgi ja nende sulestik on hallitähniline.

Segamini võib ajada... Teistest ännidest on pikksaba-änn suhteliselt kergesti eristatav oma pika teravatipulise saba ja suhteliselt kitsaste tiibadega. Teistel ännidel on kõigil ülapoole sulestik tumedam. Pikksaba-ännil on kõige suurem sarnasus söödikänni heleda vormiga. Just noorlindude osas on raskusi eristamisel, kuid  kindlaks erisuseks on see, et pikksaba-ännil ei ole hoosulgedel nii palju valget.

Levik ja rändamine. Pesitseb Põhja-Euraasias ja Põhja-Ameerikas, talvitub Atlandi ookeani kaguosas ja Vaikse ookeani lõunaosas. Puudub täiesti Islandil ja on haruldane Teravmägedel. Asualalt arktiline lind, kelle lõunapoolseim pesitsusala on Kamtšatkal.

Kus võib kohata... Metsapiirist kõrgemal asuvatel tundrutel (mägitundra) ja kuivemas tundras, talvel avamerel.

Eluiga. Praegu teadaolevalt vähemalt 11 aastat. Võttes aluseks pesitsemistsüklite ebaühtlust, siis arvukuse püsimine eeldab pikemat eluiga.

Eluviis. Pikksaba-ännid on rangelt territoriaalsed. Nende pesitsusterritoorium on suur ja hõlmab sageli ruutkilomeetri või isegi suurema ala paari kohta. Pesa kaitsel teistest ännidest vähem agressiivne. Mittepesitsejad hulguvad salguti tundrus ringi. Võrreldes teiste ännidega on nad suhteliselt rahumeelsed ja ei tegele teiste lindude jälitamisega ning neilt toidu näppamisega. Pesitsusajal on peamiseks toiduks pisinärilised, valdavalt lemmingud. Hea lennuosavus võimaldab püüda lennult putukaid ja harva mõni väiksem lindki. Saaki seirab 20-50 meetri kõrgusel rapeldes ja avastades alla sööstes. Kuna jalad ei sobi saagi tabamiseks, siis tabamiseks ja surmamiseks kasutab ainult nokka. Kui lemminguid on pesitsuspiirkonnas külluslikult, siis järgneb peale saagi surmamist kõrvalvaatajale arusaamatu tegevus. Pikksaba-änn raputab vaevaga tabatud saagist sisikonna välja, sööb selle ära ja lihakeha jätab lihtsalt sinnapaika. Näljasena toiduvähesuse korral tarvitab närilisi siiski tervelt alla neelates. Pesitsuspiirkonnast lahkuvad pikksaba-ännid juulis-augustis. Kohati rännatakse salguti, kuid sageli ainult üksinda. Läbirändavad noorlinnud ei karda eriti inimest. Talvitudes merel viibides on nende peamiseks toiduks kalad ja võimalusel heitmed laevadelt. Enamasti sukeldub õhust, kuid aeg-ajalt toitub ujudes veepinnalt.

Pereelu. Pikksaba-änni pesa asub maapinnal madalas süvendis või kivipraos. Parasvöötme piirkonnas pesitsedes muneb teinekord paljale kaljule. Pesa vooderdatakse napilt rohu, sambla, sambliku ja adruga. Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud koos. Pikksaba-änn on monogaamne. Enamus paare pesitseb järjekindlalt samal territooriumil, tulles sinna tagasi isegi mitmeaastase pesitsusvaheaja järel, kui närilistevaeste aastate tõttu on pesitsused ära jäänud. See viitab tugevale kohaseotusele ja samas ka madalale surevusele täiskasvanud lindude osas.
Pikksaba-ännil saab olla kurnas ainult kuni 2 muna, kuna haudumisel on muna jala ja haudelaigu vahel.  Munemine toimub mai lõpus, tundrutel hiljem. Haudumises osalevad mõlemad vanalinnud, kuigi tööjaotuselt viibib emaslind isaslinnust rohkem munade ja poegade juures. Isaslinnu roll on suurem toidu muretsemisel. Haudeperioodi pikkuseks on 24-28 päeva. Emaslind on isaslinnust suurem ja peale koorumist esialgu ei lahku ta poegade kaitse pärast pesa juurest. Isaslind toob siis toidu, mille emaslind poegadele annab. Ka hilisemal perioodil on vähemalt üks vanalind kogu aeg poegade juures, samal ajal kui teine toidujahil viibib. Pojad on pesahülgajad, valmis pesast lahkuma 1-2 päeva jooksul peale koorumist, kuid lendama õpivad alles ligi kuu aja vanustena. Poegi toidetakse pesa ligidal 22-27 päeva, mille järel pojad on koos vanematega veel 1-3 nädalat.
Poegade üleskasvatamine, kurna suurus ja pesitsemine üldse sõltub pikksaba-ännil peamiselt näriliste arvukusest.. Kolmveerand poegadest kasvatatakse üles näriliste leviku tippaastatel. Kui võtta näriliste leviku terve tsükkel koos oma tippude ja langustega, siis tuleb ainult 0,5 poega keskmiselt paari kohta aastas.

Toidulaud. Suvel väikesed närilised, talvel kala. Poegi toidetakse väljaöögatud lihaga.

Vaenlased. Pesi ohustavad maismaakiskjad, nagu polaarrebane ja naarits. Samuti röövlinnud, kaasa arvatud suuremad ännid.

Arvukus. Eestis on pikksaba-änni kohatud 1 kord. Euroopas pesitseb 12-78 tuhat paari, valdavalt Venemaal ja Gröönimaal.

Iseärasused. Ülanokk on varustatud otsahaagiga saagi paremaks hoidmiseks.
Erinevate vaenlaste tõrjumisega käib kaasas vastavat tüüpi häälitsus. Näiteks maismaavaenlaste vastu sööstes toob ta kuuldvale ühte tüüpi häälitsuse, lindude vastu hoopis teise.
Pesitsemisel võivad pikksaba-ännid teinekord olla üllatavalt tolerantsed inimese viibimise suhtes oma pesitsusalal.

Kasutatud allikad.
www.Wikipedia.org
http://www.euring.org
http://www.bto.org/birdfacts/
http://www.jstor.org/pss/3890
http://www.birdguides.com
http://birdweb.org/birdweb/bird_details.aspx?id=190
www.eoy.ee
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007
L. Johnsson “Euroopa linnud” Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000