Raisakotkas

Kaitse Eestis. Ei kuulu kaitse alla.

Millal võib Eestis kohata. Eestis on raisakotkas haruldane eksikülaline, keda on meil kohatud 8-16 korda.

Välimus. Raisakotkas on üks suurimaid röövlinde maailmas. Tema sulestik on mustjas-pruun. Pea ja kael on peaaegu kiilad, kaetud vaid lühikeste udusulgedega. Ümber kaela alaosa on teravatipulistest sulgedest kaelus. Nokk on suur ja tugev ning selle tipp on terav ja allapoole kaardunud. Silmad on suured ja pungis. Jalad on suured ja tugevad ning varvastel võimsad kuid tömbid küünised. Isaslinnud on emastest natuke väiksemad.

Segamini võib ajada. Segamini võib ajada kaeluskotkaga, kuid ta on viimasest suurem ning tema sulestik on tumedam. Raisakotka pea ja kael tumedad, kaeluskotkal aga heledad.

Levik ja rändamine. Raisakotkas on levinud on Lõuna-Euroopas ja Aasias Hispaaniast Koreani. Oma leviala lõunapoolsetes piirkondades on ta paigalind, põhjapoolsematest piirkondadest lendab ta talvituma oma leviala soojematesse piirkondadesse.

Kus võib kohata. Raisakotkas pesitseb metsaga kaetud mägistel aladel.

Eluiga. Raisakotkas elab keskmiselt 30-35 aastaseks.

Eluviis. Korjuse juures toitudes on raisakotkas väga sõjakas: üsna tihti tekib neil omavahel kaklusi toidu pärast, teised liigid lüüakse sootuks minema.
Raisakotkad ei ole eriti seltsingulised linnud. Nad on teiste kotkastega võrreldes territoriaalsemad, hõlmates suure pesitsuspiirkonna.

Pereelu. Raisakotkad pesitsevad eraldi paaridena puude otsas, kolooniaid nad ei moodusta. Pesa on suur ning massiivne. See tehakse kuivanud okstest ja roigastest. Harva pesitsevad nad kaljueenditel ja -karniisidel. Emaslind muneb veebruari lõpus-märtsi alguses ühe muna. Haudeperiood kestab 50-54 päeva, hauvad mõlemad vanalinnud. Ka poja eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Poeg veedab pesas umbes 3,5 kuud. Ka lennuvõimeliseks saanud noorlind jääb mõneks kuuks vanemate hoole alla. Raisakotkad hakkavad pesitsema 5-6 aastaselt.

Toidulaud. Raisakotkad toituvad raibetest ka korjustest. Ära ei ütle ta ka sisalikest ning konnadest.

Vaenlased. Otseseid vaenlasi raisakotkal pole. Liigi arvukusele on negatiivset mõju avaldanud sobivate pesitsuspiirkondade vähenemine ning jahtimine. Raisakotkaste arvu on oluliselt vähendanud ka mürgistus, kui nad on söönud surnud ning seejärel mürgitatud koduloomi, kelle farmerid on kiskjatele söödaks pannud.

Arvukus. Eestis on viimase kümne aasta jooksul kohatud 1 kord, Euroopas pesitseb 1700-1900 paari, kogu populatsiooni arvukus 7200-10000 paari.

Iseärasused. Raisakotkal on erakordselt suur ja tugev nokk, mis annab talle eelise teiste raipesööjate ees: suure ja tugeva noka abil jõuab ta puruks hammustada/kätte saada ka raskemini haaratavaid jäänusetükke. See kohastumus on arvatavasti aidanud raisakotkal ellu jääda Euroopas, kus tema toidulaud on vaesunud suurte imetajate vähesuse tõttu.
Toitu otsib ta kõrgel õhuvooludel liueldes, jäädes isegi inimese silmale märkamatuks. Korjuse juures toitudes on nad nii aplad, et võivad isegi ümbruskonna jälgimise ning võimalike ohtude hindamise unustada.

Kasutatud allikad.
http://en.wikipedia.org
www.birdlife.org
www.livingdesert.org
http://ec.europa.eu/environment/nature/ … /wildbirds
D. Couzens „Linnud” Varrak 2007
Loomade elu: 6. köide. Linnud / Tln.: Valgus, 1980