Söödikänn

FOTO: Sven Zacek

Kaitse Eestis. Ei ole kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Väiksearvulise läbirändajana aprillist oktoobrini.

Välimus. Söödikännil esineb kahte värvusvariatsiooni. Enamlevinud variant on ülalt tumepruun, kollaste kaelakülgedega, musta pealae ja valge alapoolega. Haruldasem variant on üleni tumeda, peaaegu mustjaspruun sulestikuga. Et segadus söödikänni värvusega oleks suurem, siis esineb ka vahepealseid värvusvariante. Keskmised sabasuled on pikenenud teravatipuliselt 7 cm võrra. Söödikänn hoiab tiivad lennu ajal iseloomuliku nurga all.

Segamini võib ajada... Pikksaba-änniga, kuid selgeks vaheks on viimasel eriti pikad 25 cm pikkused keskmised sabasuled. Et ännide noorlindudel puuduvad pikad sabasuled, teeb see määramises raskeks laisaba-änni ja pikksaba änni noorlindudest. Tume vorm sarnaneb suuränniga, kuid viimasel puudub valge rinnavööt.

Levik ja rändamine. Kõige tavalisem änn Põhja-Euraasias ja -Ameerikas. Euroopas pesitseb ta Norra rannikul, Rootsis lääne- ja idarannikul ning Soome saarestikus. Euroopa söödikännid talvituvad Atlandi ookeani Edela-Aafrika piirkonnas. Söödikännide talvituspiirkonnad on veel Lõuna-Ameerika, Punane meri, India ja Vaikne ookean teisel pool ekvaatorit. Osa linde rändavad talvituspiirkonda otse üle maismaa. Sageli saadetakse rännakul randtiirude salku, tegeldes röövimisega ka rände ajal.

Kus võib kohata... Pesitseb tundras ja rannikusaartel, muul ajal viibib merel.

Eluiga. Teadaolevalt vähemalt 31 aastat.

Eluviis. Söödikännid veedavad maismaal ainult pesitsusperioodi. Talvitumisel ei viibi avamerel, vaid eelistavad ranniku lähedust. Merel olles ei sukeldu kunagi ja laskuvad vee peale puhkamagi harva. Söödikänn tegeleb, moodsat terminit kasutades, kleptoparasiitlusega aastaringselt. Peamiselt valib ta ohvriteks randtiirud, kaljukajakad, lunnid ja krüüslid. Söödikänn ründab järsult röövlinnulikult ja suudab niimoodi peaaegu alati ohvrit üllatada. Enamasti ohver loobub saagist juba ähvarduse sunnil ja söödikänn ei pea otsest vägivalda tarvitama. Ohvri poolt pillatud toit püütakse ennem vette langemist kinni.
Söödikännid kaitsevad ainult väikest ala pesa ümber, kuid seda tehakse väga agressiivselt. Emasännid on kaasadest suuremad ja pesa kaitse on peamiselt nende peal. Isaslinnud on rohkem toidu hankijad. Söödikänni rünnak võib olla vaenlasele valus, kuid ta ei suuda olulisi vigastusi tekitada.

Pereelu. Söödikännid on monogaamsed linnud. Pesitsevad enamasti kolooniatena, kuid vahest ka üksikute paaridena. Pesa rajavad söödikännid maapinnale madalasse süvendisse või kiviprakku, mis napilt vooderdatakse rohu, sambla, sambliku ja adruga. Kaks muna munetakse mai lõpus ja mõlemad vanalinnud hauvad neid 25-28 päeva. Pojad saavutavad lennuoskuse kuu aja vanustena, kuid lahkuvad pesast varem. Vanemad toidavad neid kuni lennuoskuse saavutamiseni. Suguküpsuse saavutavad noorlinnud 4 aastaselt. Noored söödikännid võivad peale pesast lahkumist merel viibida kuni paar aastat.

Toidulaud. Söödikänni toidulaud sõltub sellest, kus ta parajasti viibib. Pesitsusvälisel ajal ning rannikul ja saartel pesitsedes on peamiseks toiduks röövitud kala. Sisemaal pesitsejate peamiseks toiduks on  teised linnud, nende munad, putukad ja marjad. Vähesel määral püütakse ka lemminguid. Siiski peab arvestama, et söödikännid söövad kõike kättesaadavat ja söögikõlbulikku.

Vaenlased. Täiskasvanud söödikänne, nende poegi ja mune ohustavad pesitsuspiirkonnas elavad röövloomad ja -linnud. Pesitsuspiirkondade kattumisel ka suurännid. Talvisel perioodil merel viibides söödikännil erilisi vaenlaseid ei ole.

Arvukus. Eestis on söödikänn väikesearvuline läbirändaja. Euroopas pesitseb 20-40 tuhat paari.

Iseärasused. Söödikänn on röövkajakas, kes hangib endale toidu teisi linde röövides. Ta tunneb välimuse järgi ära täissöönud linnu ja sunnib selle oma saagi välja oksendama. Söödikänni ülanokk on varustatud kalade paremaks haaramiseks otsahaagiga. Väljaoksendatud saak haaratakse kinni ennem vette langemist.
Kuigi ännidel on lestad, on need varustatud tapjalike küünistega. Selline kombinatsioon on lindudest ainult neil.
Tumeda ja heleda sulestikuga söödikänni vormil peaks olema erinev toitumistaktika. Heledama kõhuga linnul on kergem maismaa kohal küttida, tumedal aga merel piraati mängida. Millegipärast eelistavad emaslinnud tumedama värvusega isaslinde ja nende pesitsus algab heledamate isaslindudega võrreldes varem. Praeguseks ei ole kindlaks tehtud, mis tingib söödikännil erineva värvusega isendite tekke, kuna see ei ole seotud erinevate territooriumitega.

Kasutatud allikad.
www.wikipedia.org
http://www.euring.org
http://www.bto.org/birdfacts/
http://animals.nationalgeographic.com/animals/
http://www.itsnature.org/air/birds-air/
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007