Rabakonn

FOTO: Merike Linnamägi

Kaitse Eestis. III kategooria. (III kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka.). Kaitsealuseid kahepaikseid ei või püüda, tappa, ohustavalt häirida ega kahjustada nende elupaiku.

Millal võib Eestis kohata... Rabakonn koeb enamasti aprillis, vahel ka mai alguses. Täiskasvanud on sellel ajal veekogudes. Ülejäänud sooja aja veedab maismaal, eelistades niiskeid alasid ja sageli veekogu kaldaid. Noored rabakonnad lahkuvad veekogudest enamasti juulis ja augustis. Sellel ajal võib vihmase ilmaga sigimisveekogu kaldal neid olla massiliselt.

Välimus. Rabakonn on kuni 8 cm pikkune tüüpilise konna välimusega loom. Selg pruun, hallikas või kollakas- enamasti selgelt laiguline. Kõht enamasti hele ja mustrita, küljed laigulised. Isased on pulmade ajal kergelt hõbedased kuni lausa sinist tooni. Tagajalal suur pöiaköbruke.
Kulleseid on raske määrata. Kullesed on tumedad pruunid, tavaliselt kõhul kuldsed tähnid sabaots on alati terav. Parimaks tunnuseks alahuule alused mokahammaste read, mida rabakonnal on 3 (neist huulepoolne keskelt katkestunud). Vaatlemiseks tuleks värskelt märjaks kastetud kulles õrnalt peos selili keerata ja kasutada luupi.

Elupaik. Eelistab pigem niiskeid alasid nagu rabad, niisked põllud ja rohumaad, veekogude ümbrused, kevaditi üleujutatavad alad.

Segamini võib ajada... Rohukonnaga, kes on veidi suurem, pikemate jalgadega ja enamasti kirju kõhuga. Rohukonn asustab enamasti kuivemaid kohti kui rabakonn, kuid see ei pruugi alati nii olla.

Levik. Levik Saksamaast idasuunas Venemaale välja. Põhjas peaaegu puudub Norras, Soomes ja Rootsis levib Botnia lahe ümbruses ja kohati Valge mereni välja.
Eestis laialt levinud, puudub kohati Edela-Eestis ja mõnel saarel. Tartumaal, Läänemaal ja suurematel saartel rohukonnast arvukam.

Eluiga. Kuni 11 aastat.

Eluviis. Peale kevadist sigimist on tegu rahulikult maismaal ringihüppava loomaga, kes enamasti hoiab veekogude lähedusse ja häirimisel hüppab vette ja sukeldub. Sigimisajal enamasti veekogudes ja talvituvad erinevalt rohukonnast maismaal.

Pereelu. Aprilli alguses liiguvad isendid sigimisveekogudesse, kus ollakse mai keskpaigani. Sigimisel koetakse kudu pallidena. Emased koevad 1-2 kudupalli, 1 kudupallis on 500-3000 muna. Vanem kudu on sültjam ja pole enam nii palli kujuline. Kulleste koorumiseks kulub 2-4 nädalat, sõltuvalt temperatuurist. Kullesed arenevad umbes 2,5 kuud ja siis läbivad metamorfoosi ja lahkuvad veekogust.
Sigima hakatakse tavaliselt 2-3 aastaselt, suguküpsed isendid võivad olla väga väiksed (alla 4 cm pikad).

Toidulaud. Toitub erinevatest selgrootutest, peamiselt toiduks ussid, ämblikud, putukad. Kullesed söövad vetikaid.

Vaenlased. Kullestele on ohtlikud kalad ja veeselgrootud.
Täiskasvanuid ohustavad mõned linnud nagu kakud, toonekured ja haigrud, aga ka sellised väikekiskjad nagu rebased ja kärplased (mäger, saarmas, kärp, naaritsad, tuhkur).
Nastik võib süüa nii kulleseid kui täiskasvanuid.

Huvitavaid tähelepanekuid.
Teatud piirkondades värvuvad isased kevadel hõbedaseks või siniseks.

Kasutatud allikad.
http://www.eol.org/taxa/16978486
http://www.wigry.win.pl/plazy2/zab_en.htm
http://et.wikipedia.org/wiki/III_katego … gid_Eestis
L. C. Adrados, R. Rannap, L. Briggs „Eesti kahepaiksete välimääraja”
E. N. Arnold „Euroopa kahepaiksed ja roomajad”
Oma teadmised