Pasknäär

FOTO: Sven Zacek

Kaitse Eestis. Ei ole kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Paigalinnuna aastaringselt.

Välimus. (vaata pilte) Pasknäär on umbes haki suurune roosakas-hallikas-pruuni üldvärvusega lind. Väga iseloomuliku tunnusena on tiivanukil sini-musta-valge kirju laik ja sellest tagapool tiival valge laik. Lennul torkab silma valge päranipuala. Saba ja tiibade tagaosa on must. Pea piirkond on heledam ja noka tüve pikenduseks on mõlemal pool musta värvi laik. Kui lind on erutatud, siis tõusevad peasulud väikese madala tutina püsti. Pasknääri lend on iseloomulikult tõmblev ja laperdav.

Segamini võib ajada... Ei ole võimalik eriomaste värvide tõttu teistega segamini ajada.

Levik ja rändamine. Pasknäär on levinud peaaegu kogu Euraasias, (puudub ainult Šotimaal, Islandil, ja Skandinaavia mägialadel) ja Loode-Aafrikas. Pasknäär on Eestis paiga-, hulgu- ning osaliselt ka rändlind. Suuremad  pasknääride liikumised on märgatavad augustist oktoobrini, kui Eestit läbivad ka põhja poolt tulevad linnud. Need meil pesitsevad pasknäärid, kes rändele lähevad, suunduvad lõuna-edelasse. Pasknääride ränne on intensiivsem toiduvaestematel aastatel. Tagasi  meile saabuvad märtsi lõpuks.

Kus võib kohata... Pesitsusajal kuusesegametsades, kus on tol perioodil siiski vähemärgatav. Väljapool  pesitsusperioodi sageli inimasustuse lähedal, külastab meeleldi varahommikuti talvist lindude toidulauda.

Eluiga. Teadaolevalt kuni 17 aastat.

Eluviis. Pasknäär eelistab elukohana tiheda alusmetsaga okas-, sega- ja lehtmetsi. Pesitseb reeglina kuuse-segametsades. Metsade lageraie vähendab talle sobivaid pesitsus- ja elukohti ning vähendab arvukust. Talvisel perioodil tuleb ka lagedamatesse piirkondadesse ja inimasustuse lähedusse. Pesitsusperioodil elab paaridena. Sügise poole koguneb parvedesse, kus siis ühiselt toitu otsitakse ja varutakse.
Vanasti otsis pasknäär sageli putukaid hobusepabulatest, mis pole tänapäeval kahjuks enam võimalik. Taoline sita sees sonkimine ongi talle nime näol oma jälje külge jätnud. Teine talle tuntust toonud fakt on tammetõrudest toitumine. Pasknääri nokk on kohastunud jagu saamaks tõru kõvast kestast ja seda siledat silindrit kindlalt kinni hoidma. Iga pasknääri territooriumil ei pea oma tammikut olema, kuid see tuleks talle kasuks. See lind, kel tammesid läheduses ei kasva, peab oma talvetagavarad kaugemalt vedama, sageli isegi paari kilomeetri kauguselt. Mida kaugemalt pasknäär peab oma talvised tagavarad kohale tassima, seda rohkem püüab ta ühe korraga ära tuua. Tavaline tassitav kogus kõigub 1-5 tõru vahel, kuid rekord olevat 9 tõru korraga. Ega kõik need talle nokavahele mahu, enamik paigutatakse venivasse söögitorru. Oma elukohta tagasijõudnult peidab tõrud enamasti ükshaaval lehekõdu alla, samblasse, puujuurte vahele ja koorepragudesse. Pasknäär võib ära peita tuhandeid tõrusid. Talvel otsib vastavalt vajadusele oma tagavarad üles, mäletades peidukohta täpselt isegi 30 cm sügavuse lume all. Need tõrud, mida üles ei leita või soodsates oludes tarvis ei läinud, need panevad aluse uutele tammedele.
Pasknäärile on omane varahommikust peale maapinnal ringi tustimine, kus ta pöörab ümber lehti ja sammalt, otsides üles kas oma peidetud tagavarasid või mõnda putukat. Üle kontrollitakse järjest kõik kuusealused, juureuurded ja ka majapidamiste juures olevad kompostihunnikud. Suvisel perioodil käitub röövlinnuna, süües teiste lindude mune ja poegi. Selle tõttu kui ta jääb rästastele ja rähnidele ette, võib kergesti sattuda tagaaetava rolli.

Pereelu. Pesa rajab peamiselt kuuse otsa raskesti märgatavasse kohta kuni 10 meetri kõrgusele. Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud. Lameda kujuga pesa välimine osa tehakse raagudest, seestpoolt vooderdatakse sambla, rohujuurte ja muu kättesaadava pehme materjaliga. Emaslind muneb 4-6 muna, mida mõlemad vanalinnud hauvad 18-20 päeva. Haudumise perioodil on vanalinnud väga ettevaatlikud ja ei häälitse valjult. Poegi toidetakse pesal 20-23 päeva. Siis lahkuvad pojad pesalt ja pesakond liigub vanalindude hoolitsuse all ühtselt veel ringi vähemalt 3 nädalat. Suguküpsuse saavutavad noored pasknäärid 2 aasta vanustena ja pesitsema hakkavad kolmandal aastal.

Toidulaud. Pasknäär on segatoiduline lind ja tema toiduvalik on väga lai. Sügisel ja talvel on peamiseks taimne toit – mitmesugused marjad, seemned ja eriti tammetõrud. Talvevarudena peidab erinevat taimset toitu, kuid valdavalt siiski tõrusid. Toidupuudusel kaevab oma varusid välja. Kevadel ja suvel läheb üle putukatest toitumisele. Sööb ka pisinärilisi, sisalikke, konni, teiste lindude mune ja poegi.

Vaenlased. Kullilised ja varesed ning öisel ajal öökullid.

Arvukus. Euroopa arvukus 4,8-10,5 miljonit paari. Eesti arvukus 40-80 tuhat paari, talvel 100-250 tuhat lindu.

Iseärasused. Ainus lind, kes kannab tiival Eesti lipuvärve.

Pasknäär teeb enda kaitseks ja viimaste eksitamiseks järele röövlindude häälitsusi.

Pasknääridel on eriline suhe sipelgatega. Ta võib seista naudinguga sipelgapesas, sirutada tiivad laiali ja lasta sipelgatel katta kogu oma keha. Taoline vaatepilt võib kõrvalvaatajale paista päris müstilisena. Tegelikkuses sipelgad pritsivad ta sulestikule sipelghapet ja see aitab pasknääril tõenäoliselt hävitada oma parasiite.

Kasutatud allikad.
www.Wikipedia.org
http://www.euring.org
http://www.bto.org/birdfacts/
http://www.willamette.edu/cla/classics/ … anJay.html
http://www.birdsofbritain.co.uk/
http://www.oldknobbley.com/woodland_ecology/birds/
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007
O. Renno (koostaja) ‘Eesti linnuatlas’ Valgus 1993