Õõnetuvi e. melekas

Kaitse Eestis. III kategooria (III kategooria kaitse all on liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka).

Millal võib Eestis kohata... Märtsist oktoobrini, üksikud isendid võivad talvituda.

Välimus. Õõnetuvi on umbes haki suurune lind, kelle sulestiku üldvärv on hallikassinine.  Keha alapool on tumedam ja selg pruunika varjundiga. Sulestiku muudab erksamaks veinpunane laik kaelal ja rinnal ning rohekad laigud mõlemal pool kaela. Tiiva- ja sabaotsad on tumepruunid.

Segamini võib ajada... Kaelustuviga, kuid sel on vanalindudel kaelal ja tiival valge laik. Kaljutuviga (ja kodutuviga), kelle keha ja tiivad on heledamad ja tiibadel kaks musta vööti ning tiivaotsad on hallid.

Levik ja rändamine. Melekas on levinud Euroopas (va põhjas ja kõige lõunapoolsemas osas), Lääne-Aasias ja Loode-Aafrikas. Eestis on õõnetuvi lokaalselt levinud peamiselt Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis, mujal harvemalt. Lõunapoolsel elualal on paigalind, põhjapoolseilt pesitsusaladelt rändab talvel Kesk-Euroopasse kuni Hispaaniani. Saaremaal ja Lääne-Eestis jäävad üksikud isendid talvituma.

Kus võib kohata... Salumetsades ja vanemates männikutes, kus on vanemates puudes pesaõõnsusi.

Eluiga.Teadaolevalt kuni 23 aastat.

Eluviis. Elupaigaks valib vanemaealisi puistusid, kuhu teised linnud on puude tüvedesse rajanud pesaõõnsusi. Pesaõõnsusteks sobivad kõik rähnide raiutud õõnsused. Kui sobivaid õõnsuseid ei leidu, siis rajab pesa ka lahtisele puutüükale ja lõunapool jänese urgudesse. Kui sobivaid pesitsuskohti on lähestikku rohkem kui üks, siis võib mitu õõnestuvi paari koos pesitseda. Toitumiseks vajab madala rohuga või päris taimestikuvabu lagedaid alasid. Toitub valdavalt maapinnal. Võib külastada talvist lindude toidulauda.

Pereelu. Võimalusel ei raja pesa alla paari meetri kõrgusel asuvatesse õõnsustesse. Kuigi ei ole ise võimeline õõnsust rajama, siis mingil määral suudab õõnestuvi siiski seda oma tarbeks kohendada. Pesalohu vooderdab kasinalt peente raagude ja kõrtega. Isased õõnetuvid on väga armukadedad linnud. Et tagada emaslinnu monogaamsus, siis jälitab isaslind teda maapinnal pidevalt, vahetevahel nokaga tonksates ja teinekord isegi kulgemist takistades. Silmsidet ei kaota ta emaslinnuga kordagi nii maapinnal kui ka õhus. Tagaajamine lakkab alles siis, kui tuvidele omaselt on kaks muna pesas. Mune hauvad mõlemad vanalinnud 21-23 päeva. Poegi toidetakse neli nädalat ja hiljemalt toitmise lõpuks on pojad lennuvõimelised. Sageli on õõnestuvidel kohe esimese järgi ka teine kurn.

Toidulaud. Melekas on peaaegu eranditult taimtoiduline, toitudes puude ja rohttaimede seemnetest, marjadest, pähklitest, viljadest ja noorest rohust.

Vaenlased. Peamine vaenlane loomade hulgas on nugis, kes ühtviisi osavana nii puu otsas kui maa peal suudab ohustada peale vanalindude ka poegi. Lindude hulgas on vaenlaseks kõik temast suuremad kullilised. Kuigi ei ole jahilind, langeb sageli ohvriks kaelustuvi pähe.

Arvukus. Eestis 500-1000 paari, viimase paarikümne aastaga on arvukus mitmekordselt vähenenud. Euroopas 520-710 tuhat paari.

Iseärasused. Kõik tuvid töötlevad oma poegade tarbeks pugus toitu ja väljutavad selle söötmiseks vedela kördina. Tuvid suudavad vett imeda, ilma et peaks vahepeal pead tõstma. See võimaldab neil juua ka kõige väiksemast lombist või janu kustutada kastest.

Kasutatud allikad.
www.Wikipedia.org
http://www.euring.org
http://www.bto.org/birdfacts/
http://www.birdguides.com
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007
O. Renno (koostaja) ‘Eesti linnuatlas’ Valgus 1993