Tähnikvesilik

FOTO: Jaak Põder (pildil on noorloom)

Kaitse Eestis. III kategooria (III kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka.). Kaitsealuseid kahepaikseid ei või püüda, tappa, ohustavalt häirida ega kahjustada nende elupaiku.

Millal võib Eestis kohata... Täiskasvanud tähnikvesilikud saabuvad sigimisveekogudesse enamasti aprillis ja viibivad seal mai lõpuni. Noored tähnikvesilikud lahkuvad veekogudest enamasti septembris. Täiskasvanuid ja noori on lihtsam leida just veest. Maismaal on nad enamasti üsna märkamatud ja päevasel ajal peitunud puurontide ja kivide alla, lihtsam on neid leida vihmase ilmaga.

Välimus. Täiskasvanud tähnikvesilik on kehaehituselt veidi töntsakat sisalikku meenutav loom. Maismaaperioodil on tal tuhm helepruun või oliivitooni sile nahk, kõhul on aga nahk oranž mustade täppidega. Kevadel on isastel loomadel seljal üks pikk kergelt lainelise servaga hari katkematult saba tipuni. Pulmarüüs isastel on saba mõlemal küljel sinakas triip ja tagajalgade varvastel sagarjad äärised.
Vastsed on õrnad kuni 4 cm pikkused beežid loomad, kellel on pea külgedel välislõpused ja haprad lühikeste varvastega jalad (esijalad arenevad enne tagajalgu). Saba uimekurd on madal ja enamasti ühtlaselt värvunud (pole selgeid tähne).

Elupaik. Tähnikvesiliku elavad üldiselt mitmekesiste väikeveekogude ümbruses. Sobivad aiatiigid, väikejärved, kopra üleujutused, soostuvad alad, sood jne.
Päiksele avatud lauge kaldaga ja õrna kuid tiheda veetaimestikuga veekogu on neile sobivaim, ei sobi hundinuia täis kasvanud veekogud. Nad on reostuse suhtes tundlikud seega ei leia neid eutrofeerunud veekogudest, samas tavalise talumajapidamise kaladeta tiigist leiab neid sageli. Tähnikvesilik hoiab harivesilikust enam veekogu lähedale ja sealt ümbert kaugele ei rända.
Talvitumiseks kasutab väikeloomade urge, erinevaid kõdupuidu (kändude, tormiheite) aluseid.

Segamini võib ajada... Eestis harivesilikuga, kes on suurem, must ja krobelise nahaga. Mujal Euroopas mitmeid sarnaseid liike (niitvesilik, alpi vesilik jt.).
Esmapilgul võib meenutada ka sisalikke.

Levik. Tähnikvesilik on levinud Kesk-Euroopas (puudub Lõuna-Prantsusmaal, Pürenee poolsaarel, Lõuna-Itaalias) ja Põhja-Euroopas (olemas kuni Kesk-Soome, -Rootsi, -Norrani), samuti Lääne-Aasias. Mitmetes Euroopa riikides üks tavalisemaid kahepaikseid.
Eestis on tähnikvesiliku puhul tegu arvuka kahepaiksega, kes on levinud nii mandril kui saartel.

Eluiga. Umbes 6-7 aastat. Üksikud isendid elavad ka kauem (võimalik, et kuni 20 aastat), vangistuses kuni 28 aastat.

Eluviis. Kevadel veedavad täiskasvanud tähnikvesilikud ca 2 kuud vees sigides. Selge veega veekogudes võib neid kaldalt rahulikult jälgida. Pulmad toimuvad aga pigem öösiti. Korraliku taskulambi abil on aga needki jälgitavad.
Ülejäänud suve ja sooja sügise veedavad tähnikvesiliku maismaal toitudes- tegu on Euroopa kõige maismaalisemate vesilikega. Peitudes kändude ja juurikate alla keskpäevase päikse eest, on neid maismaal raske leida. Tüüpiliselt liiguvad vesilikud aeglasel kõnnil otsides järgmist saaklooma. Vaenlast kohates võivad teeselda surnut ja eritavad ebameeldiva maitse ja lõhnaga nõre.
Külmal perioodil magavad nad talveund, selleks valitakse mõne looma urg või vana poolkõdunenud kännualune. Inimasustuse läheduses kasutatakse meeleldi ka vanu maakeldreid.

Pereelu. Kevadel, kui esimesed madalad veekogud päikse poolt soojemaks muutuvad rändavad tähnikvesilikud sigimisveekogudesse. Isased kasvatavad endale pulmarüü: pika harja sabale ja kehale ja erksa triibu sabale.
Isane sooritab emase äravõlumiseks pulmatantsu, milles oluline osa on saba lehvitamisel- nii levitab ta oma feromoone. Neid tunnetab emane nina ja suuga. Kui emane on isasest huvitatud siis isane meelitab ta enda järel kõndima ja asetab maha oma spermapakikese, ning kõnnib edasi ja peatub kui emane on kloaagiga spermapakikese kohal, ning emane korjab selle pakikese kloaagiga üles.
Edasi seisab emasel ees suur töö, ta muneb 200-300 muna. Iga muna pakib emasloom ükshaaval keerukate liigutustega veetaime lehe vahele, voltides lehe kokku, hoides seda niikaua tagajalgade vahel kuni leht kokku kleepub. Päevas jaksab emane niimoodi muneda 7-12 muna. Sigimise lõpetanud täiskasvanud lahkuvad tavaliselt mai lõpus veekogudest.
Munade areng sõltub temperatuurist, kestes 2-3 nädalat. Seejärel kooruvad vastsed, kes meenutavad kalamaime. Aktiivselt toitudes kasvavad nad üsna kiirelt, peagi tekivad neile esijalad, seejärel tagajalad. Septembris lahkuvad noored veest, osad neist rändavad uusi veekogusid otsima.
Suguküpsus saabub kolme-nelja aastaga, siis liiguvad noored esimest korda sigima.

Toidulaud. Toituvad peamiselt erinevatest selgrootutest (teod, ussid, putukad) keda õnnestub kätte saada. Saagi püüdmiseks lükkab järsu liigutusega keele suust välja (umbes nagu kameeleod, kuid palju lühema vahemaa taha). Enamus saakloomi on suhteliselt aeglased. Vees on võimelised püüdma ka kiiremaid objekte (konna kulleseid, putukaid), kuid vees kasutatakse saagi haaramiseks lõugu ja hambaid, mitte keelt.
Erinevalt päriskonnadest on ka vastsed röövtoidulised süües erinevaid väikeselgrootuid.

Vaenlased. Tähnikvesilikule on peamiseks vaenlaseks sageli sigimisveekogudesse asustatavad kalad. Lisaks on vastsed ja noored vesilikud kergeks saagiks ka suurematele veemardikate ja kiilide vastsetele.

Huvitavaid tähelepanekuid. Tähnikvesiliku (jt. vesilike) esinemist veekogus peetakse sageli veekogu puhta vee tunnuseks. Tõesti eelistavad nad puhast ja selget vett.

Kasvav tähnikvesilik võib uue naha kasvatada iga nädal.

Tähnikvesiliku nimi tuleb ilmselt ilusatest kõhualustest tähnidest-täppidest. Tähnid on aga ka harivesilikul...

Varem kutsutud eesti keeles neid ka triitoniteks.

Kasutatud allikad.
http://et.wikipedia.org/
http://www.bbc.co.uk/nature/wildfacts
http://www.mjking.org/newts/index.html
http://www.wildaboutbritain.co.uk/
L. C. Adrados, R. Rannap, L. Briggs „Eesti kahepaiksete välimääraja”
E. N. Arnold „Euroopa kahepaiksed ja roomajad”
M. Linnamägi „Elupaiganõudlus kahe erineva populatsioonitrendiga liigil: harivesilik ja tähnikvesilik Eestis”
Oma teadmised