Suur-kirjurähn

FOTO: Sven Zacek

Kaitse Eestis. Ei ole kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Suur-kirjurähn on enamasti paigalind.

Välimus. (vaata pilte) Suur-kirjurähnil on kontrastselt must selg, millel eristub suur valge õlalaik. Keha alapool on laialt valge, kusjuures rinnaesise suled on määrdunud välimusega. Sabaalused suled erkpunased, küljel valged triibud. Pea kiirusuled on mustad, laubal valge laik. Isalindu eristab kuklal asuv punane laik, emaslinnul on see osa kõik must. Noorlindudel on kiirusulestik punane ja sabaalune roosa. Suur-kirjurähni saba on teravatipuline ning väga jäik.

Segamini võib ajada... Salu-kirjurähniga, kuid viimasel on sabaalune kahvatupunane, külgedel vähem valgeid triipe ja näo valge ala laiem. Tamme-kirjurähniga, kellel on punane kiirusulestik mõlemal sugupoolel ja triibuline kõhualune. Valgeselg-kirjurähniga, kuid sel on samuti pikitriibuline kõhualune ja isalinnul punane kiirupealne.

Levik ja rändamine. Suur-kirjurähn on levinud Euraasia metsa- ja metsastepivööndis, vahemerelises vööndis ja mägimetsades, samuti Lõuna-Aafrikas ja Lõuna-Aasias. Eestis üldlevinud, ei pesitse vaid väiksematel saartel, kus peatub ainult rändel. Enamus meie suur-kirjurähni populatsioonist ei rända, kuid osad isendid lendavad siiski talvel lõuna poole. Selle eest tuleb põhjapoolt neid talveperioodiks meile palju juurde. Kui käbisaak ikaldub, siis võivad suur-kirjurähnid kuni 3000 kilomeetrit lõuna poole rännata.

Kus võib kohata... Meeliselupaigaks on niisked kuusikud ja kuuse-segametsad. Kohata võib siiski  kõikvõimalikes puistutes alates asulates olevatest aedadest kuni suurte metsade keskosadeni välja.

Eluiga. Teadaolevalt kuni 13 aastat.

Eluviis. Ta on meie kõige tuntum ja levinum rähn. Levikule aitab kaasa kohastumisvõime asustamaks väga erinevaid elupaiku. Talvine taimne toiduvalik nõuab laiemat territooriumi ja see on sõltuvalt käbide hulgast 5-15 hektarit. Suvine pesitsusterritoorium on tunduvalt väiksem. Sageli tunnebki suur-kirjurähni tegutsemiskoha ära tema sepikojast, kus puu all leidub hunnikus laiali lammutatud käbisid. Kui ta lähikonnas käbi kinnitamiseks sobiva praoga kohta ei leia, siis võib ta taolise prao ise valmis raiuda. Suvel sipelgatest toitudes ei lammuta sipelgapesi laiali, nagu puhtalt sipelgatoidulised rähnid. Puudest kahjureid välja lõhkudes alustab toidu otsingut puu alaosast ja liigub järjekindlalt tüve üle kontrollides tippu välja. Toiduotsimise toksimine on aeglane ja vaikne. Häälekas trummeldamine on iseloomulikum suuresti pesitsushooaja algusele veebruarist aprillini, mil isalinnud võivad vahest põristada vahet pidamata. Suur-kirjurähnidel trummeldavad siiski mõlemad sugupooled iseloomulikult 8-10 lööki poole sekundi jooksul. Trummeldamise eesmärk on territooriumi hõivamisest teavitamine ja kontakti otsimine võimaliku kaasaga. Leitud kaasaga kinnistatakse paarisuhteid laperdava lennuga puude vahel ja  üksteist jälitades. Ööbimiseks eraldub suur-kirjurähn üksinda eraldi puuõõnsusesse.

Pereelu. Suur-kirjurähn võib rajada pesaõõnsuse igat liiki puusse, ehkki eelistab pehmemaid lehtpuid, eriti haaba. Tugeva raiujana ei tee vahet, kas puu on surnud või elus, kuid soovitavalt pehkinud sisemusega. Pesa rajatakse 2-8 meetri kõrgusele rähnipaari 2-3 nädalase ühistööna. Reeglina sama pesa teist aastat järjest ei kasutata. Kui rajab uue pesaõõnsuse samasse tüvesse, siis enamasti asub see eelmisest madalamal. Lennuava on 5-6 cm läbimõõduga ja mõne sentimeetri pikkusele rõhtkäigule järgneb kuni kolmandiku meetri sügavune pesaõõnsus. Pesaavaus paikneb sageli torikseene all.
Aprilli lõpul või mai algul munetakse 5-7 muna pesa põhja pandud puulaastudele. Mõlemad vanemad hauvad mune paar nädalat või natuke üle selle. Pojad kooruvad pimedate ja paljastena. Natuke suuremad pojad teevad toitu nõudes juba nii suurt kisa, et selle järgi pesa üles leidmine pole probleem. Pojad viibivad pesas kolm nädalat. Peale pesast lahkumist hoolitsevad vanalinnud järelkasvu eest veel vähemalt nädal aega. Toitu tuuakse pesale kuni 300 korda päevas mõneminutiliste vahedega. Algul toidetakse poegi väljaöögatud toiduga, suuremast peast juba ka otse. Toitmisel on aktiivsemaks pooleks emaslind. Pesitsusperioodil kaitsevad vanemad agaralt koos oma territooriumi.

Toidulaud. Suveperioodil toitub suur-kirjurähn põhiliselt putukate vastsetest ja valmikutest. Kleepuva keele abil õngitseb ka sipelgapesadest sipelgaid. Talveperioodil sööb peamiselt taimset toitu: seemneid, pähkleid, puuvilju. Viimastest eelistab kuuseseemneid. Talvine kõrvaltoit on surnud puidust väljaraiutavad üraskid ja tõugud. Alates varakevadisest puude mahlajooksust teeb ringikujuliselt puutüvedele 3-8 mm sügavusi auke mahla kättesaamiseks. Suvel muutub osaliselt röövlinnuks ja tarvitab meeleldi enda ja oma poegade toiduks suluspesitsevate lindude (eriti tihaste) mune ja veelgi eelistatumalt nende pesasolevaid noori poegi. Antud toiduvaliku kättesaamiseks võib lõhkuda isegi pesakaste.

Vaenlased. Peamisteks vaenlasteks on kullilised. Pesitsusajal nugis.

Arvukus. Eesti arvukuse hinnangud kõiguvad suurtes piirides 20-80 tuhande paari vahel, kuid kõigil hinnanguil on suur-kirjurähni arvukus tõusuteel. Talvine suurem arvukus 50-300 tuhat lindu on põhjapoolt tulevate isendite arvelt. Euroopa arvukus on 4-8 miljonit paari.

Iseärasused. Talle Iseloomulik on väga pikk kleepuv keel, mida on hea putukakäikudesse toidu kättesaamiseks sisse lükata.
Ohtu märgates ei lenda kohe minema, vaid liigub vaikselt teisele poole puud. Tüve tagant piiludes püüab ta veenduda ohu suuruses ja kas segaja pole lahkunud. See tundub vahest nagu peituse mängimisena.
Külastab talvel sageli toidu hankimiseks lindude söögimajasid.

Kasutatud allikad.
www.Wikipedia.org
http://www.euring.org
http://www.bto.org/birdfacts/
http://www.birdsofbritain.co.uk/bird-gu … pecker.asp
http://www.birdguides.com
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007
O. Renno (koostaja) ‘Eesti linnuatlas’ Valgus 1993