Männileevike

FOTO: Sven Zacek

Kaitse Eestis. Männileevike ei ole Eestis kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Meil on männileevike läbirändaja ja talikülaline. Linnud saabuvad meile oktoobris ja novembris ning liiguvad uuesti põhja poole hiljemalt aprillis. Kui põhja pool on toidulaud piisav, ei tarvitse neid linde meile üldse jõudagi. Suveperioodil on männileevike meil väga haruldane külaline.

Välimus. Männileevike on suur vintlane, kellel on pikk must harkis saba, tüse kere nagu leevikesel, jäme kael, jäme ümar mitteristuvate otstega nokk ja sulestik on nagu käbilinnul. Isalinnu sulestik on erepunase-hallikirju, emalinnud on oliivrohelise-hallikirjud. Mõlemal linnul on hall sabaalune, mustal tiival on valge topeltvööt.

Segamini võib ajada... Sarnased liigid on leevike, kuuse-käbilind, männi-käbilind ja vööt-käbilind. Välimuselt väga sarnane on vööt-käbilind, kellest männileevike on tunduvalt suurem. Leevikesel on must pealagi, männileevikesel on pea kas punane või oliivroheline. Kuuse-käbilinnu ja männi-käbilinnu tiivalt puuduvad valged topeltvöödid.

Levik ja rändamine. Männileevike on tüüpiline taigalind ja paikse eluviisiga. Rändele ajab teda vaid toidunappus. Ja siis liigub ta lõuna poole täpselt niipalju, kui toiduleidmiseks vajalik.

Kus võib kohata... Suvisel ajal tundravööndis okas- ja segametsades, talvel ka inimasustuse juures.

Eluiga. Teadmata.

Eluviis. Pesitsusajal on männileevike arglik metsalind, eelistades hämarat tihedat mustika- ja samblarohket kuusikut. Pesitseb ka okas- ja segametsas. Talvel liigub lind salguti ning võib tulla inimasustuse juurde parkidesse ja aedadesse toiduotsingule. Männileevike liigub puudel ja põõsastel rahulikult ning kiirustamata. Mööda puid ronides võib appi võtta ka noka, meenutades liikumisviisilt papagoid. Maas hüpleb lind kaunis kohmakalt. Lend on kiire ja laialt lainjas. Laul on isenditel varieeruv ning võib sisaldada teiste lindude viisikatkeid. Laul on tasane, vilejas ja heakõlaline. Kevadine laul on pisut valjem ja võib meenutada koguni laulurästa laulukatkeid.

Pereelu. Männileevike pesitseb mai lõpust kuni juulini. Pesa on korratu raagudest poolkera madalal männi-, kuuse-, kase- või kadakaoksal tüve lähedal. Pesas on 3 – 5 muna, munad on sinakas-rohelised ja kaetud mustade, lillakate ja pruunide täppidega, 1 kurn aastas. Haudumise aeg 13 – 15 päeva. Haub ainult emalind. Poegi toidavad mõlemad vanemad. Pojad on lennuvõimelised 13 – 20. elupäeval.

Toidulaud. Toitub marjadest, pungadest, seemnetest ja võsudest, suvel ka putukatest, sügisel ja talvel sööb ohtralt pihlakamarju.

Vaenlased. Kuna männileevike on inimese suhtes väga usaldav, on tema suureks vaenlaseks kujunenud inimene, kes on teda lausa ridva otsa seotud jõhvsilmusega puu otsast püüdnud. Samuti on vaenlasteks pisikiskjad.

Arvukus. Euroopas pesitseb 110-290 tuhat paari, Skandinaavias neist 37-60 tuhat paari. Eestis on talvitumas loetud kuni 1000 isendit, väga harva võib Eestis ka pesitseda.

Iseärasused. Inimeste suhtes on rumalalt julge ja usaldav, mistõttu on rootslaste käest saanud endale hüüdnimeks rumalpea (dumsnut).

Kasutatud allikad.
www.eoy.ee
http://www.birdlife.org/
http://www.birdguides.com/
http://www.answers.com/topic/pine-grosbeak-1
L. Rootsmäe, H. Veroman „Eesti laululinnud“, “Valgus“ 1974
D. Couzens „Euroopa lindude täielik käsiraamat“, Varrak 2005
L. Jonsson „Euroopa linnud“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004
P. Hayman, R. Hume „Linnusõbra taskuraamat“, Varrak 2004
J. Elphick, J. Woodward „Linnud“, DK 2003