Suurkoovitaja

FOTO: Valeri Štšerbatõh

Kaitse Eestis. III kaitsekategooria. (III kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka.)

Millal võib Eestis kohata... Aprillist oktoobrini. Pesitsevate lindude äraränne Eestist algab augustis. Septembris-oktoobris võib siin näha ka läbirändavaid suurkoovitajate parvi.   

Välimus. Suurkoovitaja on Eesti suurim kurvitsaline. Jalad on pikad, nokk on väga pikk ja peenike ning üsna tugevasti allapoole kaardunud. Tiivad on piklikud ning üsna terava tipuga. Emaslind on isasest natuke suurem, samuti on ka emaslinnu nokk pikem kui isasel. Sulestikud on nii emas- kui isalindudel ühesugused: hallikas-pruunikas vöödilised, selja tagumine osa ning saba- ja kõhualune on valged. Ka tiibade alapool on valkjas-helehall.

Segamini võib ajada... Suurkoovitajat võib segamini ajada väikekoovitajaga. Eristamisel on abiks suuruse ja noka kuju hindamine – väikekoovitaja on temast märkimisväärselt väiksem ja väikekoovitaja nokk on allapoole kaardunud just noka tipu osas.

Levik ja rändamine. Suurkoovitaja on laialt levinud rändlind. Ta pesitseb Euroopas ja Aasias: lõunapoolne levikala piir kulgeb mööda Musta ja Araali mere joont, põhjapoolne leivala piir kulgeb Norra-Arhangelski-Obi lahe joonel. Suurkoovitaja talvitub Aafrika idarandadel ja Lõuna-Aasias.

Kus võib kohata... Soorkoovitaja tegutseb peamiselt niisketel niitudel, heinamaadel, luhtadel, soodes ja rabades. Teda võib tihti kohata ka järvede, jõgede ning ojadega külgnevatel niitudel ja karjamaadel.

Eluiga. Keskmine eluiga on 5 aastat, pikim teadaolev eluiga on 31,5 aastat.

Eluviis. Suurkoovitaja on niiskete ja avatud alade lind. Ta pesitseb niisketel heinamaadel, niitudel, luhtadel ja nõmmedel. Samuti meeldavad talle rabad ja sood. Ära ei põlga ta ka maaviljeluse käigus ekspluateeritavaid rohumaidki, kuid seda juhul, kui neid liiga intensiivselt ei kasutata.
Tänu pikale ja kõverale nokale pääseb suurkoovitaja ligi sellistele toidupaladele, millele enamik teisi linde nii kergelt ligi ei pääse: olgu toiduks siis kõrge ja/või tiheda heina sees peituvad putukad või lausa urgudesse peitunud ussid ja limused. Madalas järve- või merevees põhjamudas ning niisketel ja pehmetel pinnastel saab soorkoovitaja oma kõverat nokka pinnases pöörates suurema ala “läbi kammida” ning sealt toidupoolist otsida.

Pereelu. Kevadel pärast saabumist valivad isalinnud pesitsusterritooriumid ning siis algavad mängulennud. Mängulende teeb ainult isane: värelevate tiibadega tõustakse õhku, lennatakse ringiratast ning tehakse kiireid maandumisi. “Õhuakrobaatikasse” lisatakse vahepaladena ka paigallendamist-tuuletallamist. Kogu seda tantsu saabab isalinnu trillerdav laul, mis võib meenutada isegi varsa hirnumist.
Suurkoovitaja hakkab pesitsema aprillis-mais. Tavaliselt pesitsetakse eraldi paaridena. Pesa rajatakse maapinnale. Tavaliselt valib ta pesakohaks mõne kuivema ja mättalisema koha, kus see oleks vaenlaste eest paremini kaitstud. Pesakohaks kõlbab mõni pinnases olev lohk, mille ta suhtleliselt lihtsalt ja vähenõudlikult ära vooderdab. Emane munab 1-3 päevaste vahedega, täiskurnas on 3-6 muna. Haudumine kestab 26-28 päeva. Hauvad mõlemad vanemad. Koorunud pojad lahkuvad pesast kohe pärast udusulgede kuivamist. Varsti pärast poegade koorumist jätab suurkoovitaja oma pesa maha ning “kolib” enamvarjatud kohtadesse. Kui pojad on saanud juba 1-2 nädala vanuseks, lahkub emaslind pesakonna juurest ning edaspidine poegade eest hoolitsemine jääb isalinnu tööks. Noorlinnud saavad lennuvõimelisteks 32-38 päeva vanuselt ja siis koonduvad suurkoovitajad seltsingutesse ja parvedesse. Koos käiakse toitumas ja puhkamas.

Toidulaud. Suurkoovitaja toitub põhiliselt vihmaussidest jt. selgrootutest. Tema menüüs on üsna tavalised ka mitmesugused marjad, seemned, molluskid ja koorikloomad. Harvem sööb ta isegi sisalikke ja närilisi.

[b]Vaenlased. Õhus varitsevateks vaenlaseks on suured röövlinnud, põhiliselt kullilised. Maapinnal ohustavad suurkoovitajat rebane ja väikekiskjad, kelle saagiks võib ta ise, munad või noorlinnud langeda. Haritavatel heinamaadel ja niitudel võib tema pesa hävida ka inimtegevuse tagajärjel: niitmine, karjatamine vms. Ohu korral on suurkoovitaja julge võitleja ega anna kergelt endast tugevamale alla. Veekogude läheduses olles põgenevad pojad ohu eest ujudes.

Arvukus. Eestis pesitseb 1000-3000 paari, Euroopas 170-240 tuhat paari. Euroopas talvitub üle 420 tuhande linnu.

Iseärasused. Välimuselt on iseloomulik väga pikk ja allapoole kaardunud nokk. Teiseks: kuigi suurkoovitaja pole tüüpilise veelinnu välimusega, on ta sellegi poolest üsnagi osav ujuja.

Kasutatud allikad.
http://en.wikipedia.org
http://www.birdguides.com
www.birdlife.org
www.eoy.ee
www.euring.org
http://blx1.bto.org
LOODUSKAITSESEADUS
D. Couzens „Linnud” Varrak 2007
Loomade elu: 6. köide. Linnud / Tln.: Valgus, 1980