Naerukajakas

FOTO: Sven Zacek

Kaitse Eestis. Ei ole kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Saabuvad märtsi lõpul aprilli algul. Lahkuvad sisemaalt oktoobris või hiljemalt novembris, mere äärest sageli alles vahetult ennem veekogu kinnikülmumist. Jäävaba mere korral võivad talvituda.

Välimus. (vaata pilte) Naerukajakas on umbes hakisuurune, aga keha poolest saledam. Tumepruun peasulestik ulatub pealae tagaosani, kuid mitte kaelale. Tiibade laba-hoosulgede otsad mustad, ülejäänud tiivaosa helehall. Kael ja kogu alapool valged, selg tiibadega ühevärvi helehall. Nokk ja jalad punased. Pärast sulgimist muutub pea valgeks ja silma taha jääb ainult tumedam laiguke. Noorlindudel tiibadel pruunikas diagonaalvööt, pruunid seljasuled ja must sabavööt.

Segamini võib ajada... Väikekajakaga, aga viimane on väiksem, ümaramate tiivaotstega ja peaaegu musta värvi tiibade alapoolega.

Levik ja rändamine. Pesitseb Euroopas, Põhja- ja Kesk-Aasias, Kanada idaosa. Leviku põhjapiir on Kesk-Skandinaavias. Ligi poolteist sajandit tagasi  hakkas naerukajakas kiiresti levima põhja suunas ja esimesed teated Eestis leidumise kohta on 1870. aastast. Praegu asustab naerukajakas tasapisi Põhja-Ameerikat. Esimesed naerukajakad saabuvad meile märtsis, valdav enamus aga aprillis. Need linnud, kelle pesitsemine ei õnnestunud, lahkuvad juba juunis. Teised alustavad rännet lahkumisega kolooniast juba peale poegade lennuvõimeliseks saamist juuli lõpust. Esmalt lahkuvad lõunapoole isaslinnud, siis emaslinnud ja viimasena noorlinnud. Tähele on pandud, et noorlinnud lendavad enamasti kaugemale lõunasse kui vanalinnud. Oktoobrist novembrini kohtame meil enamasti põhja poolt tulevaid läbirändajaid. Väike osa naerukajakatest jääb lahtistele veekogudele talvituma. Meil pesitsevad naerukajakad rändavad talveks Kesk- ja Lõuna-Euroopasse. Naerukajakate talvituspiirkond on veel Põhja-Aafrika ja Lõuna Aasia.

Kus võib kohata... Naerukajakat, kui enamlevinud kajakaliiki, võime näha kõikjal veekogude randadel üle Eesti. Järjest rohkem näeme teda ka linnalinnuna ja põllul.

Eluiga. Kuni 33 aastat, tavaliselt 6 aastat.

Eluviis. Elab tavaliselt mitmesuguste veekogude rannaäärsetel aladel, kus on võimalik koloonialine pesitsemine. Kuna saabub sageli kevadel ennem veekogude jääkattest vabanemist, siis iseloomulik  on massiline kogunemine algul kohtadesse, kus on kergem toitu kätte saada. Ennem pesitsemist võivad laialt ringi uidata.
Mere ääres pesitseb soolasoodel, liivaluidetel ja meresaartel. Sisemaal sobivad paremini üleujutusalad ja madalad jõe- ning järvekaldad. Ta on väga seltsinguline ning võib moodustada hiidkolooniaid 10 tuhande paariga. Taolisi hiidkolooniaid on kunagi olnud ka Matsalus. Kolooniates peetakse omavahelist korda laia valiku esitluste ja poosidega. Tuntum poos on see, kus võistlevad isased raplevad kordamööda üksteise kohal õhus ja käratsevad valjusti. Maapinnal võisteldes püütakse esmajoones võistleja peasulgi sasida. Naerukajakas on suhteliselt tolerantne tuntud naabri vastu, kuid väga agressiivne tundmatu sissetungija suhtes. Tegutseb võrdselt meelsasti nii õhus kui vees. Valge kõhualune aitab kaasa madallennul veepinnalt toidu noppimisele. On kohandunud ka maapinnalt jalutades toitu hankima.

Pereelu. Naerukajakad elavad suurte parvedena ja ka pesitsevad alati koos. Samas on igal paaril selgelt märgitud 9-11 ruutmeetri suurune oma territoorium. Pesa rajatakse rannaniidule või mingile muule veekoguäärsele raskesti ligipääsetavale alale. Kuivanud kõrtest mättale pesa rajamises osalevad mõlemad vanemad. Enamasti on kurnas 3 muna, harvemini 2 või 4 ning see saab täis mai alguses. Haudumine kestab 23-26 päeva ning selles osalevad mõlemad vanemad. Poegi toidetakse 4-5 korda päevas 34-36 päeva. Koorunud pojad suudavad püsti seista juba 12-16 tunni möödudes. 10 päeva vanustena hülgavad pojad pesa ja kolivad tiheda taimestiku varju. Ligi paarikümne päeva vanustena uidatakse juba iseseisvalt ringi. Lennuvõimelised nelja-viie nädalaga ja iseseisvuvad kuu nädalastena. Sigima hakkab naerukajakas enamasti kaheaastaselt, harvem üheselt.

Toidulaud. Naerukajakas on kõikesööja ja juhusekasutaja, seda just inimasustuse kontekstis. Muidu on toit peamiselt loomne: putukad, nende vastsed, teod, vihmaussid, hiired, konnad, vähemal määral sööb ka kalu. Sügisel tarvitab toiduks ka puuseemneid, tammetõrusid ja marju. Väheseid kajakaid, kes laskuvad puudele toituma. Toidu hangib  enamasti haudekoloonia lähedalt, nii veest, maismaalt ja kui ka õhust.. Kõrgel õhus võimelised lennult putukaid napsama. 

Vaenlased. Täiskasvanud lindudel olulisi vaenlasi pole, küll aga esineb pesade kahjustamist teiste kajakaliikide poolt. Naerukajaks on agressiivne ka oma liigikaaslase noore poja suhtes.

Arvukus. Euroopas 1,3-1,7 miljonit paari, Eestis erinevad hinnangud jäävad vahemikku 30-100 tuhat paari. Arvukus maailmas 7,3-11 miljonit isendit. Euroopas talvitub 3,2 miljonit lindu.

Iseärasused. Väga kohanemisvõimeline liik nii toidu kui ka elupaiga suhetes. Oskab inimese olemasolust endale kasu lõigata. Elab sellepärast suurlinnades, toitub põllul ja prügimäel. Sisemaa linnud rändavad talveks alati rannikule, samas kui osa rannikulinde võib millegipärast vastassuunas rännata. Tema nimi tuleb iseloomulikust naeru meenutavast häälest. Kuni kõigi naerukajaka koloonia poegade umbes kolme nädala vanuseks saamiseni ehk vaba ringiliikumise saavutamiseni võib iga  linnupoeg võõrast pesast mööda lipates selle omanikult nokaga pähe saada. Löök on küllaltki tugev ja võib tihti isegi tappa.

Kasutatud allikad.
www.wikipedia.org
http://www.euring.org
http://www.bto.org/birdfacts/
http://www.birdguides.com
http://animaldiversity.ummz.umich.edu/s … undus.html
http://www.birdlife.org
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007
O. Renno (koostaja) ‘Eesti linnuatlas’ Valgus 1993
Loomariigis, UAB IMP Baltic 2001 Vilnius