Punarind

FOTO: Jaak Põder

Kaitse Eestis. Punarind pole kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Punarind saabub Eestisse aprilli esimesel dekaadil, harva juba märtsi lõpus. Sügisene lahkumine ja läbiränne vältavad augusti teisest poolest oktoobri lõpuni. Üksikud linnud jäävad ka talvituma.

Välimus. Kogu ülalpool on oliivpruun, laup, põsed, kurgualune ja puguala intensiivselt roostepunased, muu alapool valge. Kõrgejalgne. Isa- ja emalind on ühesugused.

Segamini võib ajada... Sarnased liigid on võsaraat, ööbik, lepalind. Punarinna noorlinnud on võsaraadiga sarnase sulestikuga. Punarinna noorlinnud on sarnased ka ööbikuga, kuid ööbikul on iseloomulikuks tunnuseks punapruun saba ja punarinna pugusulestik on kollakama tooniga, ööbikul hallikam. Aed-lepalindu aitab punarinnast eristada eelkõige saba, mis on lepalinnul roostepunane ja tumeda keskosaga. Kergem on punarinda ja lepalindu segi ajada suve lõpul ja sügisel, kui lepalind on puhkesulestikus.

Levik ja rändamine. Eestis üldlevinud sage haudelind ja läbirändaja. Talvitub läänepoolsetes Vahemeremaades, on kohatud ka idapoolsetes Vahemeremaades. Rändab öösel.

Kus võib kohata... Armastab tegutseda tiheda alusvõsaga metsades ja puisniitudel, suurtes parkides ja kalmistutel. Varakevadel toidunappuse korral võib sageli kohata maaelamute juures kuurides, prügi- ja sõnnikuhunnikutel.

Eluiga. Kuni 8 aastat, kõrgeim teadaolev vanus on 12 aastat.

Eluviis. Punarind tegutseb maapinnal, madalatel põõsastel ja puudel. Maas liigub kiirete hüpetega, sageli nõksutab keha, ajab saba püsti ja hoiab tiivad ripakil. Võib olla inimese suhtes mõõdukalt ettevaatlik kui ka usaldav. Uudishimulik, riiakas ja seltsimatu lind, samas ka liigikaaslasest huvitatud ja lähedusse hoidev. Isaslind on väga territoriaalne, ründab nii liigikaaslasi kui ka teisi väiksemaid linde, kes tema territooriumile satuvad ja need võitlused võivad lõppeda vigastuste või surmaga. Laulda armastab videvikus, koidu ja eha ajal.

Pereelu. Pesa ehitab emalind. See paikneb samblas või maapinnal olevas koopakeses (puujuure varjus, kännusüvendis, mahalangenud tüve all jne.), aga ka maapinnast kõrgemal asuvais poollahtistes õõnsustes. Pesa on hästi varjatud ja raskesti leitav. See on võrdlemisi kohev ja massiivne ehitis sügava lohuga, koosneb samblast, kuivanud lehtedest ja kõrtest. Sisevooderdises leidub peeni kõrsi, taimevilla, karvu ja väheseid sulgi. Munade arv pesas 4 – 8, kuni 2 kurna aastas. Munad on heleroosakad või kreemjad, tuhmide roostevärvi ja kollakate pisilaikudega. Haub ainult emalind ja haudeaeg 12-15 päeva. Poegade toitmisest võtavad mõlemad vanalinnud osa. Pojad lahkuvad pesast 12-15. elupäeval, enne lennuvõimeliseks saamist.

Toidulaud. Toituks hangitakse metsa all elavaid selgrootuid (putukad, liblikaröövikud, limused jt.). Suve lõpul ja sügisel süüakse ka marju ning seemneid. Ei ütle ära suurte loomade, nt metssea lähedusest, kelle tuhnimine toob söögiks kõlbulike selgrootuid maa seest välja.

Vaenlased. Kassid ja väiksemad kiskjad. Poegi söövad varesed ja oravad.

Arvukus. 32-43 miljonit paari üle leviala, Eestis 700.000-1.200.000 paari

Iseärasused. Mängu aset täidab emalinnu toitmine isalinnu poolt pesitsusperioodi ajal. Mõnel juhul on täheldatud bigaamiat – ühe isalinnu pesitsemist mitme emasega.

Kasutatud allikad.
www.birdguides.com
www.rspb.org.uk
www.eoy.ee
Wikipedia
L. Rootsmäe, H. Veroman „Eesti laululinnud“, “Valgus“ 1974
L. Jonsson „Euroopa linnud“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004
P. Hayman, R. Hume „Linnusõbra taskuraamat“, Varrak 2004
E. Kumari „Eesti lindude välimääraja“, Valgus 1974
J. Elphick, J. Woodward „Linnud“, DK 2003
G.Creutz „Singvögel“, Urania-Verlag 1971