Kutt, kus meie parv on?

Olin koidikust saadik Paljassaares kiviks maskeerunud. Peale tukkuva kajaka kaugel kivi otsas ei juhtunud seekord midagi. Päike hakkas allapoole langema, pakkisin oma kola kokku ja mõtlesin, et kui pilti ei saa, saan vähemalt jalutuskäigu. Linnud olid seekord teisel poolsaare kaldal. Teiste hulgas ka kümnepealine laululuikede parv. "Veekindel" matkasaabas ei lubanud mul otse nende juurde minna, sealkandis on vaja pigem kummipükse, seetõttu läksin väikesele jooksuringile. Kohale jõudes oli kümnest linnust seitse lahkunud, veepiirile oli tukkuma jäänud vaid kolm unist lindu. Vabastasin ennast seljakotist ja muust kolast ja hakkasin mätaste ja vee piirilt lähemale roomama. Viieteist minutiga olid linnud mul kaadris ja liivast läbitungiv merevesi mu kõhu all oli ka ära soojenenud. Loojangu ajal lähevad luiged tavaliselt kõrkjate vahelt neeme tippu sööma, sinna paistab päike ka natuke kauem. Lootsin nende ärkamisest ja sebimisest ilusaid kaadreid saada, kuid idülli rikkus kaldale lõket tegema tulnud seltskond, kes kirve puudumisel oksi vastu kive puruks peksid. Linnud muidugi muutusid ärevaks selle käratsemise peale ja märkasid minu ka ära. Lahkumisega polnud neil sugugi kiiret, sirutati, painutati ja aeti juttu. Pildil otsivad nad oma liigikaaslaseid ja turvalist suunda lahkumiseks. Edasi nad ujusid paarkümmend meetrit merele, siis tõusid lendu, lendasid kaarega üle grillseltskonna ja edasi selles suunas, kus ma hommikust saadik istunud olin.

Õhtupäike, ISO200, f6,3, 1/1000, 400 mm.