Külaskäik vesipapi kuningriiki


Artikli lisas: Arvi Anderson (Arvi Anderson) Tekst ja fotod: Arvi Anderson
„Küll oleks huvitav vesipappi pildistada“, mõtlesin ma juba mitu aastat tagasi. Kodukoha lähedal veski tammi juures on kärestik. Kuni uue silla ehituseni oli vesipapp seal igaastane külaline. Nüüd aga ei ole jõeköster enam ammu jõge külastanud. Kardan, et see on tingitud jõepõhja süvendamisest. Plaan pappi pildistada jäi oma aega ootama.

Olin just kaarti vaatamas, mõeldes, kuhu minna, kui leidsin ühe väga väikese oja. Metsojad, mis on inimestest kaugel, on mulle alati meeldinud. See oja on tõesti väga lühike, saab alguse kõrgrabast ja lõpeb karstialaga ning oja kärestikulise osa pikkus on vaid paarsada meetrit. Nii ma siis otsustasingi minna oja jäädvustama. Kohale jõudes ei olnud pilt päris see, mida ootasin: ojast oli üle käinud tuntav inimtegevus. Peaaegu kogu kallas oli ümbritsetud okastraadiga. Okastraat on seal olnud juba ammu, sellest annavad aimu puusse sooninud traadid. Sellest hoolimata näis oja sümpaatsena.

Kohati oli vesi põlvini, kohati aga väga madal. Palju erineva suurusega kive, ümber kukkunud puid ja eemal isegi üks vägev kopratamm. Juba esimestel minutitel märkasin ühel kivil vees midagi, mida ma kohe kaugelt ei tuvastanud. Lähemalt silmitsedes sain aru, et see on puruvana kest. „Ahhaa“, turgatas kohe mulle pähe, „see on ju vesipapi nokatöö“. Pärast seda näis oja kohe kuidagi teistmoodi ja elav- see on ju praegu kellegi kodu. Paarkümmend sammu eemal nägin ma ka pappi oma tavapärases asendis: natukene kössis olekuga pehme sulepall, aegajalt jalgadega ennast nõksutamas.

Kahtlast nähes peab papp paremaks lahkuda, aga hea on see, et ta ei lenda just eriti kaugele. Papil on omad kindlad istumiskohad, kus ta puhkab, silub end ja vette hüppab. Tihti tead juba ette, kuhu ta lendab. Kuna oja kärestikuline osa oli väga lühike, siis ei olnud karta, et papp kuhugi kaugele ära lendab. Hiilimist lihtsustasid lisaks ka ojakäänud. Papi pildistamist tuleb võtta rahulikult. Kõik liigutused, nagu ikka, tuleb teha sujuvalt ja vaikselt. Kiirustamine ja närvilisus ei vii kusagile. Papp laseb lõpuks ise sind päris ligi, kui talle tundub, et oled piisavalt ohutu. Selleks võib kuluda päevi, nädalaid, et sina ta usalduse võidaksid. Taluvuspiir on neil muidugi erinev. Mind hakkas ta küllaltki kiiresti usaldama. Kui temaga kohtumistesse jäi vahe sisse, siis kulutas papp iga kord päeva esimese poole minu tuvastamiseks ja tutvuse uuendamiseks, kuni usaldus taastus.

Paljud jõed ja ojad, kus papp võib olla, on tavaliselt varjus. Valgust võib olla lausa nii vähe, et säriajad lähevad rohkem abstraktsema kunsti valda. Siis oleks tark kasutada statiivi. Minul oli statiivi kasutamine raskendatud, sest ojakaldad olid kohati võsastunud ja statiiv jäi väga tihti kinni. Statiivi soovitan kasutada rohkem varjendis. Pärast paari päeva statiiviga jändamist viskasin selle võssa ja panustasin kindlatele kätele. See oli tark tegu, sest roomates hiilimine on märksa tulusam.

Papp lähivaates on ikka vägev. Kaugelt ei näe ta just kõige põnevam ja huvitavam välja, aga lähedalt vaadates näeb, et papil on silmade ümber palju väikseid valgeid täppe. Näha on isegi seda, et papi valged silmalauad on kaetud väikeste udusulgedega, mitte ei ole poolläbipaistvad nagu jäälinnul. Minule näitas papp lähedalt ka oma suurepärast sukeldumisoskust ja puruvana kestast väljakookimise kunsti. Puhkeasendis hoiab nagu kurg ühte jalga üleval. Jala peidab sulgede vahele sooja. Kui papp on nii usaldav või kui ise oled nii osav, et oled saanud talle väga lähedale, siis tuleks kasutada võimalust ja teha hoopiski keskkonnapilti. Keskonnapilt jutustab märksa rohkem kui lihtsalt „lind suurelt kaadris“ pilt. Mina kandsin õlal kogu see aeg ka ühte filmikaamerat koos 50mm objektiiviga, millega ma tegin mõned võtted. Siis, kui mälukaart juhtus täis saama, pildistasin ka filmi täis. Tuleb tõdeda, et filmi peal on vesipapi pruuni sulestikku palju paremini näha kui digipiltidel.

Pikalt jälgides on vesipapp väga põneva eluviisiga laululind, sest kui palju Eestis ikka neid linde on, kes jääkülma vette hüppavad ning mööda põhja jooksevad, otsides süüa. Uudistavalt vaatab kõrgel oksal laulvaid kevadekuulutajaid, kohati isegi kurvalt. Kohe- kohe varsti lendavad papid taas külmematele aladele ja tulevad tagasi jälle järgmisel talvel. Loodetavasti on ka järgmistel aastatel vesipapil piisavalt kohti, kus tegutseda.

Autori pilte: http://arvianderson.blogspot.com/

Artikli kommentaarid


mustikas 29.03.2008, 21:40
Tänud autorile! Hästi mõnusalt kirja pandud. Tekitas äratundmisrõõmu, minulgi vesipapp üks lemmikuid. Meie jõele teda tänavu talvel kahjuks ei tulnud. Arvan, et soe talv selles süüdi on.
Alo Eenmäe 30.03.2008, 00:43
Vesipapp on üks igati lahe tegelane. Endal pole võimalust papi tegevust lähedalt jäädvustada. Samas on hästi meeles eelmise sügisene reis Horvaatiasse. Sai ka Plitvice järvi vaadatud. Papp oli ka seal olemas ja väga asjalik:) Tegutses vaikselt omaette ja paistis, et turistid ei pannud teda tähelegi.
Arvi Anderson 03.04.2008, 18:58
Aitäh! Tänavuse sooja talvega oli veetase jõgedes kohati nii kõrge, et jõeosad, kus papile varem tegutseda meeldis, olid vee all. Võib-olla oli teie jões ka need istekohad vee all. Loodan, et järgmistel talvedel tulevad ikka käredam ilmad, kui seda oli see aasta.
Taavi Kask 04.04.2008, 17:57
Väga huvitav oli lugeda küll :)
Artikli kommenteerimiseks pead olema sisse loginud...

Warning: mysql_fetch_row(): supplied argument is not a valid MySQL result resource in /data03/virt7885/domeenid/www.looduspilt.ee/htdocs/artikkel.php on line 85