Lyngeni Alpid.


Artikli lisas: Raimond Raadik (raymond) Tekst ja fotod: Raimond Raadik

Sellel aastal sai kaks reisi tehtud Lyngeni Alpidesse, Põhja Norras. Huvi just selle piirkonna vastu tekkis mõned aastad tagasi, kui sõitsin põhjast "alla" pikki trassi E6. Üle vee paistis võimas mäeahelik ja sel talvel hakkasingi plaani pidama. Kaardi virn ette, samuti kasutasin Google Earti nimelist programmi, viimasega liikusin internetis samm- sammult kogu poolsaare läbi. Tegemist on Lyngeni Kommuuniga ja asub see poolsaarel. Nimetatakse ka Lyngeni Alpideks, põhjuseks, et poolsaarel on üle 50 tipu rohkem kui 1200m (merepinnast).>br>
Mis mulle veel meeldis, et piirkond jääb suurematest trassidest kõrvale, pole suur turismimagnet. Igatahes panin marsuudi maha ja esimene reis oli kohe enne jaanipäeva. Sealse piirkonna jaoks kevade algus. Kaardil näeb see välja umbes nii: pikki Soome- Rootsi piiri põhja poole mööda trassi E8 , viimane Soome punkt on Kilpisjärvi, kogud autoga kõrgust ja siis paar- kolmkümmend kilomeetrit sinka-vonka mäest alla. Enne Kilpisjärvit sai mõned peatused tehtud, kaugel paistmas künkad kollaste laikudega. See oli lumi. Rahvas muidugi pildistas, enam ei saa autosse tagasi :) Ei aidanud ka minu meelitus, et see, mis teid ees ootab, on ikka tuhat korda vägevam.

Soome- Norra piir ületatud hakkasime vaikselt laskuma. Enne veel peatus kose ääres ja ikka ja jälle mäest alla.. Aegajalt ronis kitsalt teel vastu möni Statoili paakauto või istus sulle sappa, hullud vennad- hea kui eest ära saad. Rahvas jäi aina vaiksemaks ja löpuks ristumine trassiga E6 ja meri! Üle vee Lyngeni poolsaar. "Oh sa pagan" oli ainuke hüüatus, mis veel kuulsin. Kõik see vaade tuli lihtsalt nii äkki kätte. Tund peatust kulus kiirelt, ärgitasin inimesi bussi tulema, sõita oli veel 50-60 km, et öömajale jääda. Ööd muidugist enam polnud, päike paistis röömsalt ka südaööl. Liikumine jäi aina aeglasemaks, "pea kinni, pea kinni!" - käisid pidevad hüüatused.
Olin välja valinud väikse poolsaare suure poolsaare küljes ja eks minu tööpäev oli ka juba pikk olnud ja tahtsin lõpuks kuhugi maanduda. Telgid püsti, söök valmis ja kolage või öö otsa ringi. Laagripaik oli hästi valitud, kahel pool mäeahelik ja päike keeras ka nii ilusti, et valgustas õhtul ühte poolt, hommikuks juba teist mäeahelikku. Kuna oli alles kevad ja mäed sulasid lumest ja jääst, siis aegajalt käisid paugud ja kolinaga tuli kive mäest alla. Üks tütarlaps otsustas veel joodeldada, kaja kahe mäeaheliku vahel hakkas päris kenasti võnkuma, ainult, et läks lahti selline raksumine ja kolin, et pisike hirm tuli peale- nüüd varisevad mäed kokku :)

Hommikul (kella järgi hommik) otsustasin sellele pisikesele poolsaarele tiiru peale teha. Pärast vaatasin kaardilt, hea kui 10% sellest maha suutsin käia, enamus aega muidugi turnimine. Vaade oli ikka super igas suunas, Pilti sai tehtud, tihti istusid niisama ja nautisid.

Lõuna paiku hakkasime edasi liikuma, Lyngeni keskuse poole- Lyngseidet´i ja sealt edasi kitsast rada või tee moodi asja Kopangi küla poole. Asfalt auklik, aga mitte kulumisaugud, vaid mönest mäest alla kukkunud suurest kivilahmakast . Löpuks sai tee otsa ja "sein" ees. Väike Kopangi küla ja tagasipööramise koht ja sadam, küla ca 20 majaga. Teadsin et "nurga taga" ca 5km kaugusel on ilus suur laht, kuhu mägijõgi merre suubub. Paar pilti netist näitasid väga kaunist paika. Sinna saamiseks oleks pidanud kohalike kaluritega kokkuleppele saama, aga tundus et nemad olid ametis Saksa kalameeste veoga merele ja küüdi oleks pidanud ette tellima ning usun et see lõbu poleks ka mitte odav olnud. Möned pildid- klöpsud ja keerasime otsa ringi. Eesmärgiks läänepoolne külg Lyngeni poolsaarest. Ja leida laagripaik. Ühest poest sain vähe topograafilisema kaardi kogu poolsaare kohta. Kodus olin laagripaiga välja vaadanud, arvestades, et jääks tuulte varju ja et mägedele oleks mingi vaade. Et oleks jõgi ja vöimalus matkata kuhugi. Naljakas oligi, et rääkisin rahvale sellist juttu nagu oleks enne ise käinud siinkandis, aga töö talvel kodus arvuti ja kaartide taga tuli nüüd kasuks. Iga pööre ja vaade oli tuttav. Ja laagripaiga leidsime väga mõnusa. Väike mägijõgi, laud, lökkekoht, mida sa hing veel tahad. Taamal kõrged lumised mäed.

Kaardi järgi teadsin, et kuskil 10km kaugusel mägede vahel on mägijärv. Kõhud täis ja näitasin rahvale suuna kätte. Ja läinud nad olidki. Vaikus, körvadel hakkas valus lausa. Vaatasin mägesid, mis tundusid justkui siinsamas, aga see on petlik. Mastaabid on siin hoopis teised. Panid fotoka statiivile ja tegin paar klöpsu. Käid metsa all ringi (valdavalt sookask ja mänd) ja jooksed tagasi fotoka juurde, sest pilved mägede kohal on uue ja huvitava kuju võtnud. Vahepeal võtsin kogu kola kaasa ja marssisin pikki jõge üles. Tundub, et see jõeke on kevadel suure sulamise aegu võimas 100m laiune mässav jõgi. Nii laialt oli jõesäng nagu kenasti laotud munakivi tee, kivid olid üksteise körvale sätitud ja silutud. Pildid tehtud, tagasi laagripaika. Arvestasin, et rahvas peaks 4h pärast umbes tagasi tilkuma. Leidsin õhukese kivilataka, selle sättisin lökke peale, sinna peale fooliumisse keeratud löhe (poest hangitud) Sedasi kuuma kivi peal ta küpses, mis seal sees toimus, eks seda näeb hiljem. Kartulid tegid omamoodi vembu , õigemini mina komistasin nende pesu ajal jöekese ääres ja pott oli ümber. See vist oli päris koomiline, kuidas ma hüpetega pikki jõge alla kablasin ja ulpivaid- kekslevaid kartulaid püüdsin.

Söök valmis, aga keda pole, need on sööjad. Hakkas juba hommikupoole ööd kiskuma, koristasin ja toimetasin, tegin salati, vahepeal küpsetasin endale lökkes küpsekatuleid, rüüpasin mönuga õlut ja vaatasin kella. Lõpuks ilmus esimene inimene. Väsind ja õnnelik. Nägi järve ära. Hiljem kõigi jutte kuulates, oli enamvähem sama teema: Järve polnud kuskil, otsid siit ja sealt ja äkki on ta su ees. Sini-roheline, ülipuhta veega surnud järv, ei mingit elu. Müstika. Kõik väitsid ka nagu ühest suust, sinnaminek oli loodus ühtemoodi, tagasitulles hoopis teine. Sinna minnes lage väli, tagasi tulles mets ja soo. Kuigi kõik väitsid, et kasutasid sama rada. Panime selle Norra trollide vigurite arvele. Paaritunnise vahega ilmusid lõpuks kõik laagri, kõigil näod peas, nagu oleks kullakaevanduse leidnud. Löhe ja kartul maitses hästi. Ja vastu hommikut magama. Sedasi sai seal paar päeva nauditud ja edasi Trömso poole.

Lõpetuseks. Ilmad on Norras nagu nad on. Kord vihm, kord päike, kord selline udu, et ei saa üldse aimu, et mägedes oled. Sooja oli meil 5-st kuni 22 soojakraadi. Riietus muidugi vastav. Kui just vihma ei kalla ja tugevat tuult pole, on elu nagu paradiisis. Päike soojendab ka kevadel päris hästi. Lyngenis käisin kahel korral, erinevate inimestega. Kõik jäid rahule. Mina järve äärde ei jõudnudki. Selles armsas laagripaigas viibisime mõned päevad ja sõitsime edasi. Tagantjärgi mõtlen, et ega see ringi kimamine pole ka teab, mis nauding, näed ehk palju, aga bussiaknast. Vaatasin seal laagripaigas ringi, vasakul on üks lamedam \"küngas\", eesmärk olemas, tahaks seda vallutada. Tegin kodutööd juba, see küngas on täpselt 1000m jalamilt, Ja otse sinna ei saa. Päeva matk. Ja järv on mul ikka nägematta. Ongi plaan kevadeks tehtud, tagasi sinna ja juba pikemalt laagrisse. Ühe päeva ühel pool Lyngeni alpe ja ülejäänud teisel pool, tegemist jätkub seal küll ja küll. Kellel huvi omapead sinnakanti ja üldse Põhja- Norra liikuda, siis aitan nõuga- jõuga. Norkapis olen käinud, aga Gamvik meeldis rohkem. Maitseasi. Enamasti liigun kõrvalisi teid pidi, seega suurematest turismiobjektidest ma pajatada ei oska. Võimalus ka liituda minu grupiga.


Artikli kommentaarid


aavo13 21.03.2008, 08:51
Jaa...oli hea reis, tegin selle kaasa!
Artikli kommenteerimiseks pead olema sisse loginud...